Hommikulauas tabati mind kurva üllatusega. Minule nii armsaks saanud jogurti asemel ootas mind seal mingi vale topsike. Sel hetkel teadsin, et päev head ei too. Kooli sõites oli jälle vähe kehv olla kuna inimesed möödusid nii kiiresti. Ma sain aru, miks mulle meeldib inimesi vaadata rongis. Kõige ilusamad tüdrukud ongi need, keda sa näed ainult üheks sõiduks. Su mälu teeb ta ise perfektseks. Kooli jõudsime kiiremini, kuna üks valgusfoor oli katki ja meie jaoks tähendas see väiksemat ummikut. Sealt ristmikult teisest suunast tulevad inimesed mind ei huvita. Viimasel kooliteel jäi mulle taas silma asi, mis oli mind terve reisi häirinud. Millegi pärast meeldib sakslastele oma autosi värvida hambapasta värvi. Mul pole aimugi miks. Vihjed saatke mulle palun Facebooki.
Koolis ootas mind prantsusekeele toppelttund. Täitsa ilus oli alguses kuulata seda keelt. 25 minutit tunnsit tegeleti õppimisega, peale mida lükati meid mikroskoobi alla. Pommitati igasuguste küsimustega Eesti kohta, millele ma vastasin meeleldi. Ülekuulamine läbi pidin ma minema jälle projektiga tegelema. Külmavärinad käisid üle, kui ma astusin uuesti sinna õudustemajast arvutiklassi. Harder suutis mind jälle välja vihastada kuid see sai lõpuks siiski valmis ja mind ootas järgmine toppelttund. Seekord oli tegu ajalooga. Seda oodates proovisin ära ka saksa kooli põrandad. Imelikul kombel oli seal palju mugavam istuda, kui Eestis koolipõrandatel.
Ajaloo tunnis juhtus midagi maagilist. Õpetaja tegi lõpuks klapptahvli lahti. Ma tundsin nagu kogu tarkus, mis tahvlile kirjutati, voolaks nagu iseenesest minu sisse. Lõpuks ma siiski tüdinesin tahvli vaatamises ja vaatasin ringi klassis. Seekord oli klassis isegi 2 ilusat tüdrukut. Lisaks sellele oli ka tagareas Jacob. Ma ei tea, mis ta päris nimi on, aga ta nägi välja nagu Jacob Twilightist. Meie kõrval istusid kaks tüdrukut, kellest üks meiega ka tiba juttu tegi. Tänu ta juudininale ei olnud ma kindel, kas tta on rohkem huvitatud sellest, mis on Matul püksis, või sellest, mis on Matul püksi taskus rahakoti vahel. Hakkasime taas filmi vaatama nagu see Saksamaal nii tavaline on. Selle ajal ründas mind taas unepoisikene. Päris suur teine, kui aus olla. Iga silma pilgutusega vajsuin unne hetkeks.
Tunnid läbi läksime Subwaysse sööma. Hoolimata sellest, et see on Eestis ka, oli see mu esimene Subway külastus. Maitses teine isegi päris hästi, kahjuks polnud mul piisavalt raha kallima võiku jaoks. Siis naasesime kooli, et vaadata oma töö vilju. Projekt, mille eest me olime saanud kõik 100 eurot reisiraha seisis uhkelt. Uhkelt, kuna ma olin pannud kogu teksti Comic Sans-i. Kui keegi ei tea milline Comic Sans välja näeb siis Selline. Peale seda läksin taas shoppama. Tegin ka ühe sisseostu, kuid üldiselt jäi see poodlemine üpris viljatuks. Käisin ära ka ühes kohalikus antiigipoes, aga tegu oli üpris mageda antiigipoega. Teine lahe pood, kus ma käisin oli ühe ostukeskuse koomiksipood, kus ma kahjuks raha kulutada ei raatsinud.
Tagasi kooli minnes polnud me kindel, mis bussile minna. Niisiis hüüdis Rain “YOLO” ja me läksime ühe bussi peale. Yolobuss sõitis kahjuks aga vales suunas. Järgmises peatuses siis tulime maha ja läksime lähedalolevasse metroojaama. Stiilse hilinemisega saabusime me siis grillpeole. Enne veel astusin läbi kooli vetsust ja mul tuli suurepärane mõte. Teha kõigile kooli poistele särk, mis on noortepärane aga samas paneb mõtlema neid oma tegude üle. Särgil peaks seisma suur kiri “Keep calm and PISS EVERYWHERE”. Tõsiselt, mul tunne, et nad isegi ei ürita. Peol grilliti kõvasti vorste ja veel enam tehti vorstinalju. Kahjuks aga õpetaja vorsti lõputult ei jätkunud.
Pärast grillimist liikusime sakslastega linna. Kuna kell oli 20 läbi tuli näidata oma sõidupiletit bussijuhile. See tundus nagu mingi kehvem versioon Edgari geniaalsest valideerimisest. Linnas astusime sisse korra Dublineri ja siis liikusime väiksema seltskonnaga edasi kuhugi järgmisesse baari. Kuna ma olen otsustanud peale Kissi joomisest loobud, seisab miskipärast selle baarideskäimiseaja peal umbes 50 korda sõna “kainus”. Öö oli mulle, kui paranevale alkohoolikule äärmiselt raske. Tagasi Dublineris vaatasin veidi suhteliselt igavat jalkamängu, peale mida vaatasin ma, kuidas seltskond Dublineri ees õllekasti tühjendas. Ise käitusin nagu kainele kirjanikule tavaks ja irdusin seltskonnast. Tegin isegi tiba pättust ja võtsin tänavalt raamatukapist ühe raamatu kuigi mul endal sinna midagi vastu panna ei olnud. Lõpuks õnneks sain ma koju ja magama. Kainus on kohutav asi, eriti mulle igavas seltskonnas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar