laupäev, 25. mai 2013

Hannover kaks ehk Bretzel korda kaks ja võltslehmad



Ma lubasin endale, et sellel reisil pean peldikunaljadega piiri. Ma ei saa aru siis miks nad just nüüd mulle selle nii lihtsaks teevad? Läksin hommikul siis ennast tühjendama, kui avastasin, et tegu on taas juba berliinipäevlit tuttava vetsupotiga. Pott, mis on ehitatud mulle kui lõuendiks, kuhu ma pean oma patud maailma. Lisaks sellele kui ma üritan kasutada paberit ähvardab pott ümber kukkuda. Aga aitab praeguseks sitahuumorist!

Lähme tagasi aksepteeritavamatele radadele ja viriseme piima üle. Tegelt ei ole meie, ainult mina virisen praegust. Laual on küll 3.8% piim, mis on juba peaaegu inimlik aga maitseb ikka nagu keegi oleks selle veega pooleks teinud.

Ainult viriseda aga ei tohi! Ma pean südamest kiitma kohaliku ilma, mis võimaldab mul käia õues ilma, et ma ennast iga sammuga 10 grammi kergemaks higistaks. Esimest korda kooli sõites nägin ma jälle saksamaale omaseid vanemaid maju, mis taas tekitasid mu peas arusaama, et tegu on ilusa kohaga. Sõites kooli nägin ma ära juba kaks kirikut. Üks neist oli majadest tiba eemal seisev, puude varjus pesitsev, väga sünge stiiliga kirik. Teine aga oli ehitatud nii, et see sulas täiesti arusaamatult elumajadesse. Kooliteed kaunistas ka üks teistmoodi ilus hoone. Tegu oli ilmselgelt lammutamisele mõeldud suure hoonega. See oli täis soditud ja pooled aknad olid sodiks visatud aga mingi kummaline šarm oli sellel ehitisel siiski. Nende linna üks vingemaid ehitisi pidi olema Kuppelsaal, millest me ka mööda sõitsime ja ma pean tunnistama, et ta tõesti hakkas silma oma suure rohelise kupliga.

Kooli ette jõudes tabas mind taas suurepärane üllatus. Kool oli suur vanamoodne ehitis, mida oli tõeliselt ilus vaadata. Iga kell ilusam kui meie Eesti tavalisi H-kujulisi koole. Koolis ootas meid ees esimene tund, milleks oli geograafia. Geograafia õpetaja tuletas mulle meelde, et inimesed, kes on Eestis käinud, ei väsi Eestit kiitmast. Tundsin ennast juba natukene aega uhkena. Klassis silmadega ringi käies leidsin ma otse enda eest klappidega tahvli. Minujaoks tundus see kui mingisugune maagiline artifakt, mis peidab enda klappide taga kõiki maailma saladusi.

Kool aga lõppes meie jaoks peatselt ning me suundusime bussi peale, et sõita raekotta. Kõndides busipeatuse poole märkasin ma põõsas lehma. Lootsin, et saan lõpuks korraliku piima ammutada aga tegu oli kahjuks mingisuguse võltslehmaga. Bussipeatuses oli üks kodutehnika kauplus igasuguste vingete külmkappidega. Üks külmkapp seisis tänaval sildiga “Avatud”. See oli mingi pettus sest kui Romet proovis, siis uks ei avanenud.

Raekoda sai järjekordseks meeldivaks üllatuseks. Üllatuseks tänu sellele, et kui me selle ette jõudsime arvasin ma, et tegu on palju tähtsama ehitisega kui raekoda. Tegu oli täiesti rabava ehitisega, mis on väidetavalt täpselt 100m kõrge. Kuid kuna me pidime raekoja ees osasi inimesi järgi ootama otsustasin ma kasutada ära oma Bundeswehri jakki, võtsin üe käe varukast välja ja viskasin lähimale pingile magama, jakk näo ees. Kodutu mängimine kahjuks vilju ei toonud ja münte ma enda pealt pärast ei leidnud. Lõpuks pääsesime me raekotta siiski sisse ja ma saan julgelt väita, et seest oli tegu sama võimsa ehitisega, kui väljast. Ainus kaebus, mida ma esitada oskan on see, et lühter oli igav. Kuid raekoda ei väsinud mind üllatamast ning vetsus avastasin ma linnavalitsuse ametihoones kondoomiautomaadi. Miks ta seal oli, seda ma ei tea.

Raad läbi käidud kõndsime me ühe tehisjärve äärde, kus purjekad ringi silkasid. Järvekese lähemal uurimisel avastasime me sealse elu. Vee all ujusid ilmselgelt anaboolseid steroide tarvitavad kalad. Kuulasime veel mingit sakslaste presentatsiooni ja siis saime endale pooleteisttunnise linnaloa. Husselisime siis 3 erineva rongiga, et jõuda ülima eesmärgini. Döner. Meid ei seganud tee peal olev liiklus sest ka siinses liikluskultuuris on jalakäija miskipärast au sees.

Vaba aja veetsime süües ja seejärel veeti meid järjekordsele linna tutvustus retkele. Tee peal avastasin ma ühe kollast värvi karu kujukese, mille all oli silt “Goldenbärchen”. Kui ma hambaid sisse lööma asusin avastasin ma et tegu pole siiski Haribo uuemat sorti tootega. Juba teine pettumus päevas. Teel läbi linna tuvustati märkasin ma ühte vinget mahapõlenud kirikut ja kõndisin otsa ühele maast meetri kõrgesele ulatuvale puhast õelusest tehtud raudpostile. Meile tutvustati ka lähemalt ühte kirikut, mille torni peal olid suured pentagrammid ja selle vastas seisvat vana raekoda, mis polnud pooltki nii võimas nagu uus. Kiriku kõrval oli üks täiesti geniaalne asi. Raamatuautomaat, kust võis raamatuid ise laenutada ja isegi endale võtta tingimusel, et sa tood ise ühe raamatu sinna asemele. Siis tutvustati meile ka ühte vana purskaevu, mis oma pisikeste nikerdustega tõeliselt võluv oli. Ringi vaadates märkasin ma väga saksapäraseid maju, mis ulatusid astmetena oma esimesest korrusest järjest kaugemale välja ja mis omasid väljast neid tuttavaid tumeda palgi ja valge seina kombnatsioone.

Asusime minekule ja kõndisime haupbahnhofi suunas. Tee peal tabas mu silm eludeloendurit, mis tundus oma moodi ikka väga nukker asi, sa nagu saaksid vaadata kuidas inimesed surevad. Kuna nälg näpistas jooksin ma korraks grupist kõrvale ja ostsin endale ühe Maxi-Bretzeli, see oli nagu tavaline bretzel aga seda oli rohkem, mis tõttu oli see parem. Kui ma siis oma suur bretzel käes mööda tänavat keksides grupile järgi jooksin tundsin ma ennast juba nagu tõeline Hans.

Läksime siis kooli suunas, et teha proovi õhtuseks etenduseks. Tee peal jõudis mulle lõpuks kohale, et peaaegu kõik sakslased kannavad samu riideid. See oli tiba nukker. Teel kooli oli mu tuju heaks läinud ja ma tantsisin mööda tänavaid. Järsku tuli mul geniaalne mõte hüpata tänava kõrgemale äärele tantsima, äär oli aga liiga kitsas ja ma lõpetasin selili põõsas. Kooli jõudes saime teada, et etendust täna ei toimugi, mis peale otustasime minna ühe sakslase juurde, juua paar klaasi veini ja mängida kaarte. Kella üheksast liikusime koju ja ma jäin kell 22 magama.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar