Hannover 6 Härg

Hommik saabus tavapäraselt aga seekord märkasin ma teel kooli palju rohkem rattureid. Võrreldes Lübeckiga pole see ikkagi midagi aga samas pole Märjamaa B-klassi rattamaraton võrreldes Tour de Francega midagi erilist. Kuna kooli jõudsin ma liiga vara otsustasin taaskülastada pagariäri tänava nurgal. Hea tunne oli süüa kooki ja juua teed, samal ajal vaadates, kuidas inimesed kooli lippavad. Seejärel liikusin Matu ja Rometiga parki. Teel jäi meile silma üks eriti mehine roller, mis ilmselt eritab süsihappegaasi asemel higihaisu ja sügab regulaarselt mune. Käisime korraks ka tiigi ääres ja üritasime kalu enda juurde meelitada. Välja kahjuks ükski ei hüpanud, nii et suundusime tühja kõhu ja tiba nukra meelega tagasi kooli.

Koolist sõitsime hauptbahnhofi ja seal istusime rongile suunaga Wolfsburg. Minu suureks pettumuseks puudusid rongis lauad. Aknast välja piiludes avanes taas väga meeldiv vaatepilt. Kerge udu oli katnud silmapiiri, mis tegi sealt välja paistvad perfektsed puud veel maagilistemateks. Ainsaks probleemiks loen ma enda vaadet seganud elektriliinid. Nad tükkisid õelalt mu ilusale lõuendile. Möödasõidul võlus mu pilku üks räbalas korras vana rongijaam. Midagi nii omapärast õhkus temast. Ma ei oska seda kirjeldada aga tema korrast ära olek ja pisikene suurus lõid mingisuguse armsa kombinatsiooni. Enne kohale jõudmist sõitsime veel üle paari väikse jõe ja siis üle paari jõe, mis olid nii üle kallaste tulnud, et kõrval olevad põllud olid muutunud soodeks. Loomad tundusid oma vastvalminud basseinides tegelikult päris õnnelikud. Esimene Wolfsburgi põnevatest asjadest sisustas mu viimaseid kilomeetreid rongisõitu, kui me paar kilomeetrit kulgesime mööda kanali äärt. Kanal oli nii rahulik, kui me tast mööda lippasime.

Rongist välja astudes lõi esimesena asjana silma see, kui valge see linn oli ja ma ei mõtle praegust, et tegu oleks rassistliku kohaga. Igal pool oli heledat betooni ja see peegeldas kohutava koguse päikest mulle näkku. Igatsesin päikseprille, mida ma olin hommikul öökapi peal vaadanud ja siis otsustanud mitte kaasa võtta. Kõndisime siis Harderi juhatusel üle ühe üpris kena silla. Sild seisis eelmainitud kanali kohal ja üle silla minnes pidin esimest korda tõdema, et teisel pool jõge tõesti oli muru rohelisem. Seal ootas meid Volkswageni tehas. Meile öeldi Autostadti ees, et me oleksime võinud tulla raudteest 100m kaugusel asetsevast, lintidega kallist ja uhkest sillast, selle asemel, et kõndida 600m ja minna üle tavalise igava silla. Kirusime taas vaikselt Harderit aga kuna peatselt laaditi meid väiksele praamile, ei kestnud minu viha kaua. Praamil võtsin kohe väljas oleva esirea koha kuna ilm oli üpris palav ja oma jakki ma seljast võtta ei raatsinud.

Praamiga sõitsime umbes 5 minutit. Meist sujusid mööda suurte konteineritega laevad, nii mõnusalt, nagu neil polekski lasti peal. Sõites tehast vaadata oli võimas. Taevast läbistavad korstnad ja suur punane ehitis. Tundus tõeliselt hirmutav kuid samas ka kutsuv, nagu Willy Wonka tehas. Siis ronisime tehase juures maha. Kõndisime ülepingutatud bussipaviljoni ja ronisime bussile. See buss on üks kallimaid busse ilmselt mida ma näinud olen. See oli ka jumalikult mugav, mis tähendas, et ma jäin poolest vabrikusõidust ilma, kuna ma jäin magama. Kogu see bussisõit oli nagu suur väide Volkswageni poolt: “Vaadake palju raha meil on. Teil pole nii palju raha ja ei saka kunagi olema!” See tripp seljataga kõndisime tagasi Autostadti fuajee. Tegu oli päris vinge hoonega, see kord mitte oma kaunite reljeefide või iidse kunstiga vaid puhtalt tänu oma avarusele. Tundsin ennast seal keskel seistes vastikult tillukesena, minu jaoks pigem harjumatu tunne. Tulime siis välja tagasi, kuna Harder oli taas pange pannud ja läksime seekord üle ilusa silla Phenosse, mis oli nagu Ahhaa! korda kaks. Üle silla sõites märkasin kanali kallastel väikseid nunnusi rohelisi künkaid.

Teaduskeskuses ringi seigeldes avastasime küll palju toredat aga mind isiklikult väga häiris enamus asjade juures see, et mul tuli nendega seoses Reischl meelde. Lisaks sellele oli seal üks eriti ülbe masin. Pidavat välja arvuta, kui suur on hirm, et mu lapsed on värvipimedad. Küsis kõigepealtl, et kas mu partner on värvipime ja ütlesin, et ei. Siis küsis, et kas täpilise ringi sees on 72 või mitte midagi. Ma vastasin mitte midagi ja siis järsku julges see idioot mulle väita, et ma olen värvipime. On ülbik. Lisaks sellele üllatas mind Matu ühe masinaga, kus alguses ma vaatasin peeglisse ja siis ta pani järsku kastis tule põlema ja mingi nigru vahtis vastu mulle. Vahepeal tegime pausi ja sõime. Seekord oli mu pasta isegi aksepteeritav. Kui ma uuesti ringi lipasin leidsin ma ühe punapea, kes oli ilmselt itaalanna ja siis hakkas mu tee tema omaga kuidagi imelikult tihti kattuma.

Teaduskeskuses lõpetanud läksime lõpuks Autostadti. Teel andis ilma lootust juba, et muutub jahedamaks ja aksepteeritavamaks. Sillal sõites nägin ma suurt Nike Factory Outlet poodi. Ma pidin ennast tagasi hoidma kuna olin lubanud raha kokku hoida. Lihtne see ei olnud. Autostadt mulle väga pinget ei pakkunud sest saksa autod ei paku mulle väga pinget. Korra istusin mingis Porsches aga ei tundnud mingit erilist emotsiooni sellega seoses. Seevastu sealne arhitektuur oli juba päris huvitav. Omapärased väiksed ja suuremad majad jagatud laiali pargi laadsele ehitisele, kust voolasid läbi erikõrgustel ojad ja tiigid. Porsche maja oli ainus, mida ma külastasin. Premium Clubhouse oli ainus, mis mind huvitas, aga sinna sisse minna ma ei julgenud.

Raudteejaama tagasi kõmpides nägin ma kõige lahedamat asja maailmas. Järjekordselt konteinerparvel jooksis edasi tagasi väike armas koer. Ta oli mingi kaks korda armsam kui need hiinakad. kes rongis mu kõrval istusid. Hannoveri rongijaamas juttu ajades segas meie vestlusele ebaviisakalt vahele üks eestlane. Päris eestlane. Võrras linnas. Ajasime temaga natukene maast ja ilmast juttu ning läksime poodlema. Ostsin kõige lahedama asja Saksamaal endale, kuid see peab saladuseks jääma, sest see on üllatus Triinale. Siis pidime mina ja Matu sakslastega kokku saama, aga kokkulepitud kohtumispaika me üles leida ei suutnud, nii et kutsusime saksad enda juurde. Neid oodates avastasin ma, et ühe maja varjus kekutab võltshärg. Ma arvan, et Hannoveri peale on ära jagatud terve võlts farm. Kui nad kohale jõudsid astusime sisse baari, kus läks väikseks õlle rüüpamiseks. Mina kahjuks õlut ei joo, mistõttu istusin ma kuival. Siis kõndisime kohaliku Hella hunti. See oli mõnusa jõe kaldal, mis oli hakanud ka üleujutama nagu maakohtade jõekesed. Seal istudes tabas mind äkitselt arusaam, et Saksamaal pole vist ühtegi sääske.