Kuritöö

Kurbmäng kahes vaatuses

I Vaatus

Koor:

Kes on see õudne, alatu mees

Kes sangarile toomata jättis eluvee?

Kas teadis ta, mis ootab ees

Kui surma vankub Johannes?

Oliver:

Ma jala tõstsin su maadele julgelt,

Nüüd näha tahaksin sinu palget.

Johannes.

Kuid tea mu sõber, mul on valus.

Mind vaevab haigus järjepanu.

Mu ära vaenvanud lahingud rasked.

Ka eile õhtul talusin laske.

Ma talusin merel võitlustandrit

Ja mis sest, et olen tagasi mandril,

Mu haavad on surmavad, teadma sa pead.

Kuid päästa sa saaksid mind, heasta mu vead.

Ole mu vend, mu ingel, mu jumal.

Ära jäta mind, ära ole rumal.

Oliver:

Räägi mul sõber, mu kaaslane, mees,

Kuidas päästa saan sind su hukatusest?

Johannes:

Tooma pead sa mul Rimide maalt

Pudeli eluvett, “Vytautas” loed pudeli pealt.

Oliver:

See tundub küll lihtne ja labane töö,

Kuid kiusan sind ning kotte söö.

Ma tooma sul mingit vett ei hakka.

Sind sellega ühtlasi maha matan.

Johannes:

Miks nii alatuid sõnu sa pritsid?

Olime kaasvõitlejad ju lahingus “Viski”!

Nüüd oled jätnud mind lebama sohu,

kus isegi enda hingeõhk realselt on ohuks.

Mu süda on raske ja hing paelaga kaelas,

Kuid sina nii rõõmsalt lahkunud laevast.

Laeva, mille kord koos me lõime

Ja millel kunagi veel seilata võime.

Oliver:

Lahingusse võiksin minna veel küll,

Kuid naljakas on su olek nii hull.

Ma naeran ja naeran ja naeru ei pea.

Sa oled nii naljakas kui nutad sa tea.
Sind naerab ka mu sõprade bande.
Sellega murdsin ürgse vande,
Et venda ei jäta ma kunagi murtult.
Kõik auväärne on minus nüüd luhtund.

Johannes:

Nii siis jääbki, et üksi ma jäetud.

Mina ja mäletstus, kõik muu on võetud.

Ma armastasin sind, seda sa tea.

Kuid nüüd ma minema pean.

Oliver:

Nalja pärast ma endale eluvett ostsin

Ja poole tee peale sellega tegin peatusposti.

Kui siia sa jõuad oled päästeud mees,

Muidu sured silmad vees.

Johannes:

Alatu kõlvatu temp!

Mõne teise hauda viiks su vemp!

Kuid mina nii kergelt alla ei vannu,

Sinu pärast ma surma ei sammu!

Ma võtan oma murtud verise keha

Ja vean selle läbi varase eha.

Ma jõuan poolele teele ja veel

Ma kõnnin läbi kogu kannatuste tee!

Kuid tea, et sina surnuks jääd mulle

Ja kui näen võimalust sind kohtlen kui nulle.

Ning järgmine kord kui lahingust naased,

ma kusen sul suhu sa persenaaskel.

II Vaatus

Koor:

Kuid oli kuritöö ei peatund veel siin.

Inimkonnale veel on ta piin.

Ette jääb ta mannetu past.

Temaga elu on keskaegne piinakast.

Kuulake lugu, mis tegi see mees,

Kellel ükski viisakus ei seisa ees.

Johannes:

Ma eluvee leidsin üles,

Kuigi mu keha valus põles.

Ja läksin läbi tule ja vee

Ning jalgealla võtsin uue lahingutee.

Oliver:

Lahingusse me läheme koos.

Täna ma tunnen, et olen hoos.

Ära karda, ma sind enam ei reeda.

Su närvi enam üle ei keeda.

Johannes:

Olgu, ma usun sind, andestan vead.

Ma usun! Ma usun, et sinus on head.

Kuid tea kui mind seekord sa reedad

Siis igaviku põrgus sa veedad.

Oliver:

Ei, seekord alt ma ei vea.

Ma pole nii pede, seda sa tea!

Johannes:

Olgu läheme kohe ja koos.

Vihkamist pole lahinguhoos.

Koor:

Mehed sõdisid südilt öös.

Polnud peatumist raskes töös.

Võtsid nad laske kaliibrist suurest.

Iial ei lahkunud rinde juurest.

Pidevalt edasi marssisid nad

Ning vaatasid, kuidas teised põgenevad.

Kuid järsku peatus me sõda

Kui Oliver ütles: “Kuulake sõbrad!”

Oliver:

Kuulake, kuulake, kallid mehed!

Kas olete kuulnud, kes koju läheb?

See mees olen mina ning lahkuma pean.

Voodis end täna veel katsun kui veab.

Johannes:

Kas ööbid veel lossis, mis kuulub mulle?

Kas linad ja teki ohverdan sulle?

Kas armastad mind veel keset ööd?

Kas armastad mind pillates voorusevöö?

Oliver:

Jah, sinu koju minna ma tahan.

Kuid kohe ja praegu, mul otsas on rahad.

Johannes:

Kuid mina veel lahkuda ei kuidagi saa.

Võtme sul annan sind usaldan ma.

Oliver:

Ole sa tänatud üllas mees.

Muidu ma õnnetult, silmad vees

Seisaksin kuskil pargis või peatuses.

Su võlu peitub su ilus ja veatuses.

Koor:

Oliver lahkus ning suundus võõrasse koju.

Koht, mida väga ei tundnud see poju.

Loss ei kaugeltki kuulunud talle.

Kuid magama jäi, mobiil padja all tallel.

Kuid oh õudus, oh valu!

Mobla jättis ta hääletu manu.

Mida johannes nüüd teha suudab?

Kuidas ta oma õnnetut saatust muudab?

Johannes:

OLIVER! OLIVER! Lase mind tuppa!

Kivid aknassee und sult ei võta.

Mu enda lossi mind sisse ei lasta.

Keegi telefonile enam ei vasta.

Palun, palun laske mind koju!

Sõdadest väsind mu keha, vana roju.

Teenija:

Johannes, issand, kes jättis teid sinna?

Keegi võiks küll perse minna!

Kes mu isanda jätnud nii siia?

Kambrini kohe võin teid viia.

Lahingust katki te olete selgelt,

Kuid kõigist olete siiski helgem.

Johannes:

Ukse tagumisest kasugi pole.

Mul olla on nii väga, väga kole.

Lase mind sisse! Lase mind koju!

Su muidu emaseks teen, poju!

Oliver:

Taaskord kelmust tegin ma, mees.

Astu sisse aga nuta natuke veel.

Mulle maitseb su pisarate soolane valu.

Sult midagi muud kui valu ei palu.

Usaldasid taas mind asjatult täna.

Kui usaldad veel, ma tapan su ära.

Johannes:

Lõpuks iseenda koju mind lasti.

See on valu hullemat masti.

Kui tunned, et sinna kuhu minna sa soovid,

Ja mis sellest, et proovid ja proovid,

Sisse sa mitte kuidagi ei pääse.

Nagu mingi veider valetpidi Brazzers.

Oliver:

Su kannatus alati rõõmu mul teeb.

Voodisse tagasi viib mind mu tee.

Head ööd, väike pede, mul rõõm teha valu.

Su õnne ja rõõmu ma üldse ei talu.

Johannes:

Kannatustevihmatilkades seisan.

Vähemalt mu siiraid pisaraid ta peidab.

Kedagi kunagi enam ei usalda ma.

Oll võttis kõik, pede on ta.

Koor:

Nõnda lõppes me kurblik lugu.

Johannes küll magama sai, kuid Oll sai hagu.

Viimast päästa ei suudaks ükski ingel.

Tal liialt patte juba on hingel.

See pole mingi päästmise lugu.

Oliveri näitel hukas on inimsugu.

Teadke, sel lool head lõppu ei ole.

See lugu on valus halb ja kole.

Vabandust, kallid kuulajad head.

Andestage Ollile ta rumalad vead.

Kunagi võibolla saab ta ka meheks.

Kuid on liiga hilja puhtaks leheks.

Üks asi Ollile öelda on veel:

“Mine perse, mees!”