Baar

Nad kõik seisid või istusid teisel pool letti. Sead küna ääres suurte silmadega valmistumas järgmiseks suutäieks. Unustades nautida seda, mis külmas klaasis loksub, vaatavad nad juba ülemiste riiulite poole, mõeldes mida tellida. Kurat, kas nad ei võiks lihtsalt kõik kõrrega juua. Nii oleks siin palju vaiksem.

Reeded on alati elamus. Halb elamus, aga elamus siiski. Parim ja jubedaim etendus. Ükski teater ei suudaks sellist lavastada. Nii palju tegelasi ei jõuaks üheltki lavalt kolme tunni jooksul läbi käia. Aga siin saan ma nende kõigiga tuttavaks, rohkem veel kui ma sooviksin.

“Vabandus. VABANDUST KAUNIS NEIU. Vabanduussttt.”
“Jah, kohe jõuan teie juurde,” Vastasin ma, shotte kallates.
“Ei, ei, ei... Vabandust agaa, kas teil on siin head Tom... Tom...”

Tal kadus see ära. Ma tean juba hästi, et ta tahab Tom Collinsit. Kahte lausa. See sõber ta kõrval on liiga elevil, et ise otsustus- või maksevõimeline olla. Pruunide juustega keskmist kasvu poiss pintsakus ja lihtsates pükstes. Yuppie nagu neid siin palju olnud. Hetkel on ta kingad targemad kui tema. Vaevu suudab silmi lahti hoida. Kell on alles veidi edasi kahest. Kergekaallane. Õnneks on tal kõvasti raiskamisraha. Keegi pole talle enam ja veel piire peale pannud. Kurat, kui ta ainult kaardiga ei maksaks, siis oleks siit päris maias tip tulemas. Ta tõmbas käega läbi juuste ja keeras silmad korra tagurpidi. Kogus ennast hetkeks ja siis jätkas, enam vähem võluvalt naeratades. Ega ta tegelikult kole poiss polnud.

“Tom Collins. Just! Kas saaks palun kaks Tom Collins. Kohe hästi külmalt ja kangelt.”
“Üks hetk.”
“Noo... mul on lausa kolm.”

Tõeline Shakespeare. Raibe maksis ikka kaardiga. Ma vaatasin Greete poole mõistliku sõbralikku pilku otsides, kuid tema silmad olid täis sinist peegeldust. Ta vaatas veidi liiga suure huviga mingit juristihakatist, kes lahja vestluse kõrvale kanget jooki nautis, mille Greete talle hetk tagasi valanud oli. Või nautis ta Greetet. Vahet ei ole. Peaasi, et ta tüli ei teeks. Ega temasugused teegi. Nad pingutavad tagasihoidlikult ning siis jäävad järsku liiga purju ja oma väärikuse hoidmiseks kaovad öhe Uberi õrna rüppe.

Kuidas see mass üdini erinevatest inimestest nii ühtlaseks suutis sulada? Janused tunnevad vist ainult janu. See ühendab neid. Nad seisid reas. Kiilad nahaga kaetud laiad mehed, kes joovad odavat õlut ja nende kõrval ülemeigitud naised, kelle mürgiks on neoonvärvides kokteilid ning õhtu lõpus siider. Igat sorti noori professionaale. Kõik smart casual pintsakutes. Kahju et need viimased siia alles nii hilja jõuavad. Kunagi võiksid nad isegi arukat juttu ajada, igavat küll aga vähemalt mitte lolli. Kella kolmeks on nad liiga purjus. Nüüd neil pole enam sündsust. Siiski ei lähe nad oma rõvedusega lõpuni. Nemad oksendavad alati tänaval. Siis on veel naised, kes ootavad midagi, mis kunagi ei tule. Nad on juba liiga kaua oodanud, et see armas oleks.

Mõned hoitud habeme ja viimase ajakirja järgi trimmitud soenguga mehed on ka siia sattunud. Enamik neist hoiab siiski Emperori või Kelmi. Aga mõni üksik värvitud kehaga verbaalne macho jõuab reedeti siia ka. Nad riietuvad, nagu nad kasutaksid kaklustes nuge ja kaikaid ning ei näitaks halastust. Ma pole ühtegi sellist kaklemas näinud.

“Palun veel üks viski.”

Ja siis on temasugused. Nad ei tee draamat aga nad ei kao ära. Kurvad silmad ja väsinud riided. Ta ei tunne piiri ega jää liiga purju. Ainult siis kui ta ennast häbistab, suudab ta lahkuda. Muidu on tema jaoks midagi vist puudu. Ma vaatasin tema poole ja naeratasin. Ma tahtsin lihtsalt mõista anda, et ta veidi ootaks. See oli metsikult rumal. Naeratus talle on kui inglite kaunis muusika. See on talle lubadus suurteks asjadeks öös või hommikus või igavikus.

“Aitäh.”

Ta jäi oma teist klaasi keerutama. Ta võiks koju minna, enne kui see halvasti lõppeb.

*

Persse see baar kõlbab küll. Ta on vali aga mul pole täna enam kellegagi rääkida. Kuradi viimane kord, kui ma jätan mingi tüdrukuga rääkimiseks oma sõbrad maha. Kes türa alustab üldse lauset sõnadega: “Kuule, sinuga oli mega tore rääkida aga...” Aga mine vittu!

Oeh, ma olen lihtsalt veidi kibestunud ja veidi rohkem purjus. Tauri ja Priidu läksid juba koju ära. Mul pole veel mingit kavatsust sinna minna. Vähemalt õnnestus mul saada viimane koht baari ääres. 

Mingit raha peaks mu arvel veel olema. Täna joon ma viskit ilma jääta.

Neiu, kes mulle kolmanda klaasi valas, oli teistsugune kui eelmine. Ta tegi mu pimedaks hoolimata sellest, et mu silmad maailmale kinni olid. Ta polnud õrn või armas. Ta oli ohtlik ja kaunis. Kaunim veel kui see, et ma sain oma mõtete kohinat summutada kange alkoholiga. Silmad, mis võiks tugevamagi mehe teda kummardama panna, puurisid mind hetkeks, kui ta mulle kaardimakseterminali ulatas. See on jõhkramat sorti prostitutsioon. Ma maksin ja tema vaatas mulle otsa. Aga igati seda raha väärt.

Kui ta ära pööras, proovisin ma oma mõtted tagasi läbikukkunud õhtule suunata. Kuid ma ei suutnud. See oli lootusetu. Iga kord kui ma “aga” tüdrukule mõtlema hakkasin, tekkis mul mingi joobunud usk saatusesse. Tema pidi mind ära saatma, et ma siia satuks. Jabur, ma tean. Aga ma olin väga purjus nii et jaburused olid poolkohustuslikud. Mõneks joogiks jään ma veel siia. Mõneks tunniks veel. Äkki ta naeratab mulle. Siis mul on lootust veel täna surra, õnnelikult.

*

Need kaks lähevad täna kaklema. Ja parempoolne, see koleda t-särgiga, saab peksa. Järgmise reede pärastlõunal vabandab vasakpoolne tema ees viinaga. Nõnda tantsivad nad üha uuesti ja uuesti. Kahju, et see tüdruk vähemalt ühte neist koju viia loodab. Kakluse lõpuks on ta niikuinii kadunud. See talle ei sobi.

See poiss, kes Tom Collinsit nõudis on nüüd enda sõbra asemele leidnud tüdruku punases kleidis ja punaste huultega. Ta sõber oksendab all vetsus sest nad tellisid kolmekesi shotte ja tema tahtis ka seltsi. Inimesi polnud nii, et ta leidis seda pitsidest. Käsi üle õla. Hea seegi. Vähemalt ei ole laua all arvates, et keegi ei märka.

Viskine räbal lösutab ikka nurgas. Kell on juba viiele lähedal. Muu hakkab rahunema või üle keema aga tema podiseb ikka vaikselt enda sees. Tüdrukud külmade jookidega nii vastupidavad polnud ja võtsid koos takso.

Habemikud lahkusid ka. Neile polnud ööl siin midagi pakkuda. See polnud nende skene ja kui neil pole visuaalselt lööki ei saa nad hakkama. Karrakterite probleem. Kui olukord pole neile loodud on nad nähtamatud.

Muusika oli mu kõrvad täiesti tuimaks teinud. Greete kaunis semu oli juba lahkunud. Nagu enamus pintsakus kutte. Nad kõik läksid, kas sööma või koju kadunud kiilaste meeste koledate naistega. Sammuti tõusis püsti Tom Collins ja lahkus uue kaaslasega. Vana vingerdas veidi hiljem ka välja ja sai eelmise kahega veel samasse taksosse. Niipalju olid nad siiski sõbrad, et üksik poiss trepikojani viidaks.

Letil olev klaas sai jälle tühjaks. Ta otsis mu pilku. Nüüd oli juba vaiksem ka. See tuleb ilmselt nüüd. Tema nukralt romantilised sõnad, mille sarnaseid võib siin iga öö kuulda, kui olla piisavalt rumal, et kuulata

*

Kui ma midagi ei, ütle ei juhtu midagi. Ma pean olema oma elu sündmuste päästik. Kes teine ikka selleks aega leiab? Aga kurat ta on nii kaugel mu liigast väljas. Ta on maaväline. Ta on tähed ja taevas. Mina olen vaid õnnetu laps teleskoobiga pilvisel ööl. Kuidas ma üldse julgen endale midagi sellist lubada? Miks ma arvan, et mul on üldse õigus tema poole vaadata? Aga kui ma näen neid käsi liikumas, neid jalgu keharaskust üksteise vahel jagamas, ei jää mul muud üle kui murduda. Ma olen hetkeks üle kõigist loodusseadustest. Ma olen hiir, kes karjub kassile oma armastust. Ta hakkas uut klaasi valama. Mul ei ole enam kaua. Ta tõstis pilgu ja külm tera lõikas läbi mu südame. Ta hakkas klaasi mu ette letile panema.

“Sa oled lihtsalt vapustavalt ilus. Vabandust, ma ei saanud seda enda teada jätta.”

Ta naeratas mulle õrnalt, lasi oma ideaalsetest huultest vabaks: “Aitäh,” ja pööras ära.

*

Viimase klaasi jõi ta ühekorraga. Vaikselt suutis ta ennast toolilt püsti ajada. Tasakaalu leidnud kohendas ta lootusetult oma sassis juukseid ja vankus ukse poole. Ning kadunud ta oligi. Ta ei tule siia enam niipea. Või noh. Tuleb aga teise nime ja näoga. Oli siis seda vaja? Oleks ju võinud ära minna enne viimast klaasi ja kõigil oleks vähem piinlik olnud.

Viimased inimesed olid veel diivantiel poolunes. Kuidas saan ma vihata nii paljusi inimesi tundes neid ainult paariks tunniks ühel ööl? Klient on kuningas, kuid tundub pigem nagu katk. Ma koristasin baari ja Greete laudu, mis tühjad olid. Lõpp oli lähedal. Vähemalt tänaseks. Aga tsirkus on linnas igal õhtul alati samas kohas.