Pilt

Tervava heliga avanesid oranži rongiuksed. Ma vaatasin veel korraks tagasi Balti Jaamale ning astusin rongi  peale. Uksed vajusid mu seljataga kinni. Vähemalt rongis oli lõpuks jahe. See suveilm ei kõlba mitte kuhugi. Mul olid mustad teksad jalas, sest nendega nägin ma enda meelest kõige parem välja. Juba õues seismine pani mind higistama. Õnneks Elron hoolitses mu eest.

Vaid paar minutit oli väljumiseni aega. Enamik aknaaluseid kohti oli juba hõivatud. Ma lootsin veel veidi tööd teha ja see eeldas, et ma saan stepsli kõrvale koha.Viimaks leidsin kuuese bloki istmeid, kus oli vaid üks tüdruk.

“Kas siin on kohad vabad?”
“Jah.”

Ta vastas vaevukuuldavalt. Ma ei pööranud sellele tähelepanu ning istusin ta vastasritta. Ma suutsin vaevu üldse millelegi tähelepanu pöörata. Mõtted olid liiga sassis. Persse. Seekord ma lootsin midagi suuremat.

Juba liiga kaua olin ma üksinda olnud. Õieti polnud mul selle vastu midagi, aga mingi soojus oli puudu. Ma olin veel liiga noor, et õppida ilma selle soojuseta elama. Viimased paar kuud olin ma päris mitme tüdrukuga väljas käinud. Enamasti olin ma purjus. Aga kaks nädalat tagasi sattusin neiu otsa, kellega ma suutsin ka kainena mitu tundi kohvikus istuda. Ta naeris mu heade naljade üle. Halbade üle pani ta mind naerma. Ta ei kartnud mind. Pealegi olid tal punased juuksed, mis olid mulle too hetk vastupandamatud. Brünetid ja blondid olid mind ära tüüdanud. Ning mulle meeldis väga ta nimi. Ma ei tea, miks see nii tähtis oli. Rebecca.

Täna pidime me jälle kokku saama. Vähemalt minu jaoks pidime. Tema jaoks ilmselt mitte. Ma ei tea, kas ta unustas mu ära või teadlikult otsustas mind enam mitte näha. Kuid kui ta oli juba pool tundi hiljaks jäänud, jalutasin ma minema. Ma ei kavatsenud lasta endale peale astuda. Ma ei kavatsenud jääda igavesti ootama.

Sihtkohaks oli üks mu lemmikbaare vanalinnas. Teel sinna aga juhtus midagi, millega ma ei arvestanud. Ma nägin seda tüdrukut Raekoja platsil mingi kutiga jalutamas. See ei olnud aga kõige halvem asi tolles hetkes. Kõige halvem oli see, et ma tundsin põletavat kadedust. Täiesti põhjendamatut. Täiesti arutut. Ma sain aru, et ma olen liiga sügavalt sees. Pöörasin esimesse kõrvaltänavasse ning lisasin sammu. Kerge ringiga jõudsin ma siiski lõpuks õlut jooma. Peale esimest õlut vaatasin ma endale rongi aja. Ma olin selleks sitaseks kokkusaamiseks end Tartust Tallinnasse vedanud. Nüüd polnud mul põhjust enam linnas olla. Graafiku järgi oli mul veel kaheks õlleks aega. 

Eks ma jätkan seda esimeste kohtingute rada. Küllap oli see ainult aus, et mina jätsin paljud tüdrukud vaid ühekordsete mälestuste riviks ning Rebecca minu.

Rong hakkas sõitma. Ma ei suutnud ennast arvutit sisse lülitama sundida. Ma poleks niikuinii suutnud seal midagi asjalikku teha. Lugemine tundus tehtav. Kotist leidsin kiirelt kaasa haaratud Sartre “Iiveldus” ja Kivirähki “Sirli, Siim ja saladused”. Otsustasin viimase kasuks. See oli mul niikuinii pooleli. Poole sõidu peal sai mul raamat läbi. See rääkis muu seas ühest mehest, kes unistas väiksena siilist. Mitte, et ta pidevalt siilidest mõelnud oleks, aga ta soovis endale koduloomaks okkalist pisikest nohisevat siili. Kui ta vanemaks sai unustas ta oma siili ära. Tänu sellele ilmus ta maja ette ühel päeval ilmatuma suur koletis, kes kunagi oli olnud tema siil. Ta unustas oma unistuse ning seega muutis selle millekski kohutavaks.

Ma jäin mõttesse. Huvitav, kui mina lõpetaks ka armastusest unistamise, kas siis tuleks kümne aasta pärast mõni majasuurune armilise näoga paks naiselaadne toode ja pistaks mu kahe ampsuga nahka. Otsustasin, et kindlam on mitte järele proovida ning jäin unistamisele kindlaks.

Õues oli väga ilus. Suvine roheline maastik ja sinine taevas möödus rongist muutudes ühtlaseks abstrakseks massiks. Mulle meeldis rongiga sõita. Pidev liikumine läbi maastiku aitas toime tulla maailma kiirusega. Niikuinii läheb kõik vaevumärgatavalt mööda. Peab vaid rahulikuks jääma.

Ma märkasin, et mu vastas istuv tüdruk oli märkmikusse midagi kirtseldama hakanud. Midagi erilist ma sellest ei arvanud. Minagi panin asju vahel märkmikusse kirja: võlgu, numbreid, nimesid. Nii oli neid lihtsam meeles pidada. Kuid kui ma taas mõnda aega mööduvat loodust unelevalt jälginud olin, märkasin ma silmanurgast, kuidas ta käsi peatus ning ta vaatas enne jätkamist minu poole.

Mu huvi kasvas. Ma hakkasin uurima ta välimust. See polnud küll midagi erilist, kuid tal oli omamoodi armas kuma. Pruunid lokkis juuksed ulatusid mõlemalt poolt vaevu üle õlgade. Pruunide silmade all oli ümara tipuga nina ning pisike helepunane suu. Ta veidi liiga suur särk ning teksadad andsid talle väga koduse väljanägemise. Miskipärast tundus ta väga meeldiv inimene. Ning tänu oma märkmikule köitis ta mu huvi. Ta välimuse keskpärasuse tõttu seda muidu ei juhtuks.

Kuigi oleks kaugelt liiga egoistlik mõelda, et ta teeb sinna midagi seoses minuga, pole see ju võimatu. Miks kuradi pärast peaks ta mind joonistama? Ma sain aru, et jälgin teda liiga pingsalt. Tüdrukul oli silmnähtavalt ebamugav. Ta adus mu pilku. Nüüd oli tagasipöördumine juba võimatu.

“Vabandust, kas tohib teada, mida sa joonistad?”
“Mis?” Küsis ta vaikselt, pilku paberilt minule tõstes.
“Mind hakkas huvitama, mida sa sinna märkmikusse joonistad?”

Korraks langetas ta veel pilgu paberile, siis vaatas uuesti mulle otsa, ning andis märkmiku minu kätte. Ma ei osanud kuidagi reageerida. Paberil oli, hoolimata sellest, et veidi laisalt soditult, äratuntavalt minu pilt. See oli pastakaga tehtud teravate joontega kujutus minust aknast välja vaatamas. Ma tundusin sellel pildil väga õnnetu. Ma ei tõstnud pilku, kuid tundsin, et tüdruk on närviline. Talle otsa vaadates sain selgust. See oli ootusärevus. Ta oleks nagu oodanud, et ma võtan talt paberi käest ja annan tagasisidet tema kunstile. Seda ma ei osanud. Ma olin endiselt liiga šhokis, et kuidagi reageerida. Ma pole ju nii ilus inimene?

Ma ulatasin talle märkmiku tagasi. Ta tundus õnnetu. Alles nüüd ma sain aru, et enda pähe kinni jäädes tekkis mul väga kuri nägu. Kiirelt manasin ma esile kohmaka naeratuse. Mul polnud aimugi, miks ma just kohmakalt naeratada üritasin. Küllap tahtsin ma vabandust paluda, oma karmi ilme eest. See pilt oli tegelikut väga meelitav.

“Ega sind seee häiri?” Nüüd oli algus tehtud. Tema võttis vaikusesse taganemise variandi ära. Mul jäi üle ainult kaasa mängida.
“Miks mina?”
“Sest sa olid siin samas.” Ma tundsin ennast peale seda märkust väga kehvasti. Ta sai sellest aru ning lisas kiirelt juurde. “Ning sul oli mingi omadus, mis pani mind tahtma sind jäädvustada. Fotokat mul pole.”
“Ei, see on väga lahe.”
“Nii et see ei häiri sind?”
“Kas peaks?”
“Vist mitte.”

See jäi õhku rippuma. Ma ei saanud enam lõpetada.

“Mis su nimi on?”
“Karita.”
“Mina olen Kaspar. Meeldiv.”
“Eks ikka jah.”

Me surusime kätt. See oli sama kohmakas nagu minu katse oma 11 sünnipäeval tüdrukuga rääkida. Rong sõitis edasi ja me tutvusime põgusalt. Tema õppis kunsti. Mina õppisin IT-d. Üpris sisutu. Kuid vaikus oli välistatud ja me mõlemad teadsime seda. Seetõttu mängisime me kaasa üksteise ogarustega. Nagu siis kui tema küsis, kas ma muusikaga tegelen. Või siis kui mina küsisin, kas ta sporti teeb. Jaama jõudes leppisime me kokku, et saame õhtul Pirogovi pargis kokku. Tema jaoks oli piisavalt soe et õues juua. Minu jaoks liiga palav, et kohe alustada. Pealegi oli mu õhtu niikuinii vabaks jäänud.

Ta suutis minu üllatuseks välisukse mängleva kergusega avada. Tõsi küll, mul oli veidi rohkem veini hinge all kui tal. Sellel hetkel hämmastas mind peaaegu kõik mu ümber toimuv. Ma ronisin tema järel kolmandale korrusele ning torisesin terve tee. Ta naeris selle üle ning ütles midagi, mida ma ei kuulnud. Ta seelik mängles ning lubas mulle astmetel saladusi reeta.

Koridoris läks mul veidi aega, et tosse jalast saada. Selleks ajaks kui ma taas püsti sain, oli ta juba kadunud oma tuppa, kust paistis õrn valgus. Ma kuulsin sealt sahtlite müra ning riiete langemist. Peale kiiret kõrvalepõiget vetsu jõudsin ma tuleni koridori lõpus. Ma tahtsin veel veidi ennast koguda enne kõike, mis järgnema pidi. Me olime pargis ja baarides kõik õpiku järgi teinud. Naljad, naerud, joogid. See oli kindel sellest hetkest, kui me kokkusaamisele kohale jõudsime.

Ma vaatasin ta toas ringi. “Tule nüüd,” sõnas ta, ning viskas mind padjaga. Ma viskasin vastu ning tõusin püsti. Ta seintel olid päris kenad pildid. Isegi kainelt oleks ma neid nautinud. Siis astusin ma miskipärast ta kirjutuslaua juurde ning hakkasin sahtleid avama. Mind hakkas huvitama, mis ta sealt ennist otsis. Mu seljataga oli järsku vaikne. Alt kolmandas sahtlis nägin ma väljarebitud paberilehte ning sellel pilti endast. Ma naeratasin hetkeks, ning nägin siis, et pilt seisab kuhja sarnaste piltide otsas. Figuurid rongidest, bussidest, baaridest. Kuid ma olin juba kogu selle tee tulnud. Ma ei lasknud ennast segada. Kiiruga lõin ta sahtli kinni ning kuulutasin: “Mitte midagi huvitavat sul pole!”

Ma panin riided selga. Ta ütles, et ma võin sinna magama jääda, kuid ma valetasin, et pean hommikul vara ärkama. Trepist alla minnes ei tundnud ma ennast hästi. Halvasti ka mitte. Statistika oli taas täidetud. Nii minul kui temal. Mööduvad numbrid me kõik. Vähemalt olin ma õhtu ära sisustanud. Äkki ma ei olnud liiga noor? Ma avasin vaikselt välisukse. Enne õue astumist pistsin ma pea välja, kontrollimaks, et läheduses koledaid hiiglaseid pole. Seejärel lahkusin ma kiirelt. Uks vajus pauguga mu seljataga kinni.