Teispoolsuse Teater

1. Vaatus

Ma saabusin üksinda. Sõber pidi tulema, kuid hilines veel rohkem kui mina. Väga alatu liigutus arvestades seda, et just tema mind Teatrisse oli kutsunud. Ma lootsin, et selles uues kohas ei kehti tavapärane “Hilinejaid saali ei lubata” mentaliteet. 19:10 jõudsin ma kohale. Sisenedes uksest aadressil, kuhu mul oli palutud tulla, avanes mu ees kergelt groteskne, kuid omamoodi võluv vaatepilt. Katkised põrandaplaadid, kollane tuhm valgus, kulunud värvid seintel. Ma istusin ühele kahest vabast toolist, mis seisid baarilaadse laua taga.

“Kas te soovite midagi?” küsis blond surmavalt võluv neiu minu käest teiselt poolt lauda. Kuna ma ei teadnud, kaua etenduse alguseni on, palusin ma endale klaasi viskit. Selle oleks saanud vajaduse korral kiiresti alla neelata. Ta keeras ümber ning võttis kõrgelt riiulilt pudeli. Ta oli kõhn ja üpris pikk, blond pats kaunistas ta selga kui ta pudeli poole sirutas. Uuesti minu poole keerates vaatas ta oma prillide tagant mulle silma. Mind valdas tunne, nagu selles pilgus oleks peitunud üks kaunemaid monolooge läbi aegade. Miks muidu tundsin ma sellist põletust? Nii reaalset emotsiooni olin ma varem ainult teatris tunda saanud. Kuid ma proovisin rahuneda ning rüüpasin väikeste sõõmudega viskit.

Klaasi poole peal jäi mu pilk baariletil suvalisse kohta pidama ning ma mõtlesin ennast ümbritsevale. Inimesi oli veel päris vähe, vaid kuskilt baari sügavusest kostus heli, nagu keegi mängiks lauajalgpalli. Kõlaritest sumises vaikselt rock muusika. Siis astus uksest sisse Gert. Ta istus mu kõrvale maha ning tervitas mind. Seejärel tellis ta ühe õlle blondilt baaritüdrukult, keda ta tundus teadvat. See läitis minus huvi, kuna mul tekkis tunne, et Gert on siin varem käinud. Vaid mind üksi on tundmatus kohas vette visatud. Kuid siiski püsis võimalus, et mu sõber tunneb seda inglit kuskilt mujalt. Ma otsustasin lasta ajal selgitada. Me rüüpasime üsna rahulikult.

Siis jäi meile mõlemale silma üks selle asutuse kaugemast nurgast välja ilmunud mustade juustega tüdruk, kelle nägu oli grimmiga arusaadavalt moonutatud, kuid oli võimatu öelda, kas ilusamaks või koledamaks. Ta kandis teksasid, mis tänu arvukatele aukudele katsid ta jalgu eespoolt vaid vaevu. Seljatagant oli ta figuur vaimustav. Ta kõndis meist mööda õue ning tagasi tulle heitis ta meile kergelt ülbe naeratuse. Selles peitus mingi tervitav noot. Sarnase pilgu annavad neiud Street race’l, hetk enne taskuräti kukutamist, mõlemale juhile. See tüdruk kõndis meist veel paar korda mööda. Iga kord esines ta robustsemalt, kõndides otsa toolidele või naerdes ebaloomulikult kõvasti, kuid iga kord täitis ta oma eesmärgi ning püüdis meie tähelepanu. Ilmselt oli ta lihtsalt purjus.

2. Vaatus

Esimene klaas oli lõppenud. Kuna öö tõotas pikk tulla hakkasin ma klaase paluma 12 cl kaupa. Niisiis oli teine klaas käes märgatavalt raskem kui eelmine, kuid see ei häirinud mind. Pigem tegi rõõmsaks. Ma vaatasin klaasi kallutades läbi kollaka vedeliku neiu poole, kes näiliselt sihitult ja nõtkelt liikus, vaadates baarileti teisel pool tühjusesse. Siiski oli ta liigutustest tunda ettekavatsetust. Tundus, nagu oleks mu ajust koogitud välja kõige paremini hoitud saladused selle kohta, kuidas mind täielikult nõrgaks teha, ning nüüd kasutas ta neid kõiki ära. Ja halastamatult. Ning veel kohutavamaks tegi olukorra see, et nüüd oli tema kõrval mingi kloun, puhvis lokkis juuste ja koleda pintsakuga, keda selle printsessi kohalolu ei tundnud absoluutselt heidutavat. Veel hullem, ta ajas seda seeravit vahepeal isegi naerma. Küllap pidi narr selle iluga siiski harjunud olema, muidu poleks neil ju võimalik koos töötada. Ma soovisin too hetk, et selle tolguse nägu katakski klounimeik. Ta näinuks vähe parem välja. Ja siis oleks mullegi ehk muie näole ilunud.

Uks avanes ning mänguväljale astus taas mustade juustega neiu. Seekord vaatas ta juba sisenedes mulle otse silma ja seda nii väljakutsuva alatooniga, et ma ei suutnud talt pilku rebida kogu tee minu ja Gerti toolidest mööda. Ma tajusin Gerti reaktsiooni, mis oli sarnane minuomale. Ka tema jõllitas täieliku nahhaalsusega. Imelikul kombel polnud Gert teinud ühtegi märkust selle kohta, kuna etendus algab. Kuid samas minagi polnud seda välja toonud ega isegi tähele pannud. Me istusime oma klaaside kütkes. Nüüd alles märkasin, et me olime peale tervituse istunud mõlemad täielikus vaikuses. Saalis on küll ebaviisakas rääkida, ent me olime ju alles puhvetis.

Kuna olime leti ääres pukkide külge just kui naelutatud ei saanud me ahvatlustele aga alluda ning mustade juustega deemonile järgneda. Siiski miski rebis mind mõni hetk hiljem oma kohalt püsti. Nii piinlik kui mul seda teha ka polnud pidin ma siiski tõusma enda kergendamiseks. Tõustes sain ma aru, et olen juba üpris purjus. Õnneks polnud tee pikk. Kuid hoolimata väikesest distantsist suutsin ma siiski endale veel kurja kaela tõmmata, komistades otsa jumal teab kust välja ilmunud mehele, kes nägi välja kodutu. Õigemini ta nägi välja täpselt selline, millisena mina kodutuid ette kujutan. Ta kandis peas tuttmütsi, mille tutt oli kaduma läinud, kunagi valge olnud jope ja luitunud punane kampsun ei sobinud absoluutselt kokku ning määrdunud mustad teksad langesid väsinud kingadele. Mehel oli halvasti trimmitud habe, turris hõredad juuksed, väikene risti tatoveering otsaees – just kui mööda pandud Manson - ning hullu silmad. Silmad reetsid kõige enam, et tegu oli kadunuga. Neist oli kadunud lootuse helk, illusioonide lääts, mis enamike inimeste silmadest nõnda äratuntavalt sätendab.

Ta vaatas mulle otsa silmipilgutamata hirmutava tõsidusega ning ei öelnud sõnagi. Ma ei saanudki aru, et kas ma olin just mõnele lavale teel näitlejale põhimõtteliselt jala ette pannud, või oli see aatomite kokkupõrge universumi kaootilise plaani osa. Meie vaikus, mis kestis minule aastaid ja teistele sekundeid sai aga läbi sellega, et baari töötajad hakkasid tema suunas mingeid roppusi loopima, millest ma päris täpselt aru ei saanud, kuna mul oli juba üpris kiire. Vetsu sisenedes otsisin ma lülitit, et tuld põlema panna, kuid kui tuled hetk hiljem iseenesest süttisid olin ma shokeeritud. Sellise peldiku peldikutes on liikumistundlik valgustus? See oli väga sürreaalne. Pärast enese kergendamist pesin ma käsi, kuid kui ma peeglisse tahtsin vaadata, leidsin ma kraanikausi kohalt tühjuse. Tundsin selles mingit taotlust. Ma võtsin põuest lapiku pool täis pudeli, ning jõin selle Jägermeistrist tühjaks, et ennast mitte nii näotuna tunda.

3. Vaatus

“Nüüd olen ma juba päris purjus,” tõdesin ma endale vaarudes tagasi istekohale, mis minu suureks üllatuseks oli okupeeritud selle mustade juustega deemoni poolt. Gert naeratas üle õla minu poole ning nad vestlesid edasi. Nüüd ma alles märkasin, et vahepeal oli ruumi kogunenud juba märkimisväärne arv rahvast. Huvitav, kas nad kõik ootasid etendust. Ma seisin nõutult wc ukse ees ja mõtlesin järgmise loogilise liigutuse peale. Siis järsku märkasin ma, et Gertist teisel pool on veel üks baaripukk, mis oli tundmatust kohast välja ilmunud, ning ma seadsin end sellele istuma. Kuna mu õhtu õndsus oli hõivatud mingite räpaste nahkjakis meeste teenindamisega pidin seekordse klaasitäie paluma tema kaaslaselt teisel pool letti. Ta kallas mulle veel ühe klaasi Bushmillsi ning ma jõin rahulikult. Gert oli nüüdseks juba täielikult hõivatud uue vestluskaaslasega ning mina istusin vaikselt ja jõin. Ma ei kuulnud üldises müras, millest nad rääkisid.

Järsku jäin ma aga mõtlema sellele, et me olime ikkagi tulnud ju teatrisse. Kas tükk ei peaks juba varsti algama? Ma tahtsin kellegi poole pöörduda aga keegi ei pööranud mu appikarjuvatele pilkudele tähelepanu ning ma tõmbusin oma klaasi ümber veel enam kössi. Siis sain ma aru: näitemäng on täies hoos. See oli veider teatrietendus, kus mina üksiku pealtvaatajana istusin keskel ning näitlejad lendlesid tahumatult miljoni erineva tempoga ümber minu. Teks oli muutunud ühtalseks suminaks ning midagi aru saada polnud võimalik. Ma olin korraga intrigeeritud ja kohutatud sellest, mis mu ümber toimus. Kas ükski neist inimestest oli päris? Nende garderoob oli mitmekülgne. Osad olid kõige kehvemates, teised kõige paremates riietes. Oli ülikondasid ning kottis ja katkiseid dresse, punkareid ja kleite, aga kõik olid kostüümid kuidagi ühte moodi luitunud ja väisnud nagu oleks nad juba paar aastat liiga kaua kostüümilaos seisnud. Nad sobisid hästi sisekujundusega.

See arusaam lõi mind täiesti pahviks. Ma tahtsin välja joosta aga samas kartsin ma, et jään mõnest tähtsast momendist ilma ning kõik muu jääb mulle hiljem arusaamatuks. Ning tõesti oleks ma lahkudes ühest öö võtmemomendist ilma jäänud sest vaid mõni hetk peale selle mõttelennu lõppu libistas Gert oma käe muuseas tumedate juustega neiu jalale. Kuradi kurat! Kas tema oli ka osa sellest? Mis kuradi tsirkus see selline on? Ma ei teadnud enam, keda ma usaldada saan. Mitte kedagi siin ruumis ilmselt. Kuradi värdjas. Ta vedas mind sellisesse lolluse keerisesse ja järsku tundsin ma tema vastu põletavat viha ning mitte ainult selle pärast, et ta sai omale meie ühise seksuaalse ihaldusobjekti. Ma võtsin ta õlast kinni ning enne kui ma midagi öelda jõudsin, naeratas ta mulle ning sõnas “Me peame nüüd minema. Tsau.”

Täiesti segaduses vaatasin ma enda ees olevat klaasi suutmata mõtteid ritta panna. Ning märkamatult sai klaaski tühjaks. Ma istusin seal nõnda vist päris pikalt sest järsku küsis üks äärmiselt armas hääl mult “Kas sa soovid veel ühte?” Ma vaatasin üles ning seal ta seisis. Saatan oli pildist väljas ning nüüd kuulusid kõik mu meeled sellele blondile jumalusele. Kuid kurat, kas see oli ka scriptis kirjas? Hoolimata sellest kogelesin ma “No...nojah.” Baar oli täiesti täis. Mina sammuti.

4. Vaatus:

Inimesi hakkas veidi vähemaks jääma. Nüüd jälgisin ma endaümber toimuvat juba päris teraselt. Vähemalt nii teraselt kui mu purjus pilk mul lubas. Baari ääres istusid kõige räistuma välimusega vanamehed ning maani täis abielumehed, kes vaikisid solidaarselt. Laudades istus iga kahe tudengi kohta üks kodutu. Kõik ajasid üksteisega juttu hoolimata välimusest või ühiskonna klassist. Kolm kutti jõid suurest karahviinist veini ning laulsid kõlaritest mängiva muusikaga kaasa. Veidi ennast pukil üles upitades ja kaela sirutades nägin ma väga poisiliku välimusega tüdrukut kahele noorele korbivennale lauajalgpallis halastamatult peksa andmas. Ühe diivani peal magas taas sisse saanud vanamees, kelle otsaees oli rist.

Ma tundsin kadedust, kui blond neiu baarileti taga teenindas teisi. Mina pidin ju selle teatri ainus publik olema. Esine mulle! Või äkki ta esineski, selline tragöödia vorm, mis tõesti paneb publiku kannatama. “Tõeliselt innovatiivne,” tõdesin ma endamisi. Siiski tõdemused tõdemusteks, joogid olid teinud oma töö ning ma pidin naasma vetsu. Püsti tõustes olin ma ettevaatlik, kuna kui ma oleks äsja tantsima hakanud vene naiste poole vaadanud, oleks nad seda võinud ehk valesti mõista, ning oleksid mind kaasa haaranud. Üleüldse oli minujaoks väga koomiline, et keegi sellises urkas tantsida suutis.

Peale järjekordset põie kergendamist nägin ma, et mu uus religioon oli hakanud lahendama ristsõna, kuna klientuur oli kahanenud, ning need, kes alles olid jäänud, olid juba liiga raskes olekus, et teda tihti tülitada. Ma istusin maha ning mingis hulljulguse hoos küsisin ma talt, kas ta vajab abi. Vastuseks ulatas ta lehe koos pastakaga sõnatult mulle, ning jätkas oma sihitut nõtkumist, kuniks pidi kundesid teenindama. Nõnda jäin ma siis ristsõnaga. Pooled kastid olid täidetud ning ma asusin tööle. Ma funktsioneerisin endalegi üllatuseks hoolimata joobekogusest üpris hästi ning täitsin väljasid efektiivselt.

5. vaatus:

Kui ma palusin oma klaasi uuesti täita uuris neiu, kuidas mul läheb. Ainult paar vastus oli puudu. Neist tähtsaim: “Vana-Kreeka veinijumal”. Ma olin täiesti kindel, et ma teadsin seda vastust, kuid ei suutnud seda nime kokku panna. See oli ka eriliselt nõmedas kohas, nii et mul oli ees vaid paar üksikut “s”-i ja üks “d”. Ma muutusin juba suhteliselt närviliseks ning tema ei aidanud mind välja. Ma tundsin, et mul pole enam väga kaua selle vastuse leidmiseks. Inimesi oli juba väga hõredalt ning iga lonksuga muutus ka mu teadvus hõredamaks. Pilt juba virvendas kergelt. Ahastus ronis mu hinge. Kui ma ristsõna ära lahendaks, äkki siis vaataks ta mulle silma. Ma pingutasin nii, et silme eest kiskus juba mustaks, kuid vastus jäi tulemata. See tunne, mis mind nüüd valdas, oli teatrist mulle tuttav. Arusaam peatsest lõpust.

Ning siis see tuli: kõlaritest kostus “Mis on kodu...” esimesed sõnad ning tuled vilkusid. Mu silme ette tõmmati eesriiet. Minu peas kostus matusemarsi ähmane meloodia ning ma vajusin ristsõnale kattes näo kätega. Kloun raputas mind, ning ütles, et ma ei või siin magada. Ma saatsin ta persse ja ütlesin, et ma ei tahagi temaga magada. Vaevaliselt ajasin ma end jalule, kohendasin mantlit oma õlgadel ning astusin õue karge hommikuse õhu kätte. Paar sammu komberdasin ma edasi ning toetasin end siis seljaga vastu seina. Mees, kellel oli rist otsaees toetus mu kõrval.

“Vabandust, et teile ennist otsa põrkasin.”
“Siis vaata kuhu sa kõnnid järgmine kord, tolgus. Ja türa sa veel siia vabandama ronid, see on hale.”
“Miks teid minema saadeti ennist?”
“Jää vait.”

Ma arvasin, et ta ei mänginud lihtsalt küllalt hästi kaasa. Ta võttis taskust lapiku viinapudeli, milles oli veel lonks ning jõi selle lõpuni. Siis lonkas ta minema. See ajas ka mulle isu peale. Põuest Jägermeistri pudeli üles leidnud täheldasin, et see on tühi. Karistuseks heitsin ma selle kaarega siseõue kildudeks, mis jäi selle kohutava asutuse uksest paremale. Siis tundsin ma endal ta pilku. Ma vaatasin üles. Ta seisis vastasseina ääres ja tegi suitsu. See oli hukkamõistev pilk. Tundsin kaotusevalu kõigis oma rakkudes. Ma olin Othello. Oma vihas olin hävitanud kõik selle, mis on ilus. “Hei... vabandust... mis su nimi on?” suutsin ma kuidagi kokku veerida. Jumalate kuninganna ei ohanud vaid vaatas mind hävitava muigega. “Stiina.” Ta teadis, et mul pole selle nimega midagi peale hakata. Mul polnud lootustki.

“Väga ilus nimi.”
“Aitäh.”

Ta kustutas sigareti ning mina vaarusin edasi autotee poole, et koju suunduda. Minnes heitsin ma veel pilgu üle õla. Tema ei vaadanud tagasi. Nüüd siis oligi läbi.