Üks väike poiss seisis valge aia ääres. Ta nimi oli Tim ja ta oli väga õnnelik. Tim oli õnnelik, sest tal oli käes suur punane õhupall. See õhupall oli ainult tema oma ja sellepärast tegigi see õhupall Timi nii rõõmsaks. Kõige rohkem selles maailmas meeldis Timile vaadata, kuidas ta õhupall kevadises tuules lendles ja päikese käes säras.
Paljud läksid selle aia äärest mööda, aga paljud neist poleks nagu Timi õhupalli näinudki. Ja need kes nägid, ei söandanud midagi öelda. Ju neile ei meeldinud see suur punane õhupall. Aga Timile ei läinud see sugugi korda, tema lihtsalt seisis ja nautis oma õhupalli lendlemist.
Marie oli väike blondide juustega tüdruk, kellel polnud õhupalli. Ta jäi Timi juurde seisma ja ütles “Sul on väga ilus õhupall.” “Aitäh!” vastas Tim, sest ta oli viisakas poiss. Tim oli väga õnnelik, et keegi lõpuks tema kaunist õhupalli tunnustanud oli. “Kas ma tohiksin sellega mängida?” Tim kahtles alguses, kuid siis ulatas oma õhupalli Mariele. Talle meeldis vaadata, kuidas Marie ta õhupalliga mängis. Tim oli õnnelik, et tema õhupall kellelegi rõõmu tuua suutis.
Siis tüdines Marie aga õhupallist ära ja ta lasi selle nöörist lahti ning keksis minema. Õhupall hõljus kõrgele taevasse, kus ta lõpuks plahvatas ja Tim ainult vaatas. Ta vaatas kuidas kadus ta õhupall ja ta vaatas, kuidas kadus Marie. Tim oli väga kurb ja ta nuttis.
“Kas see oli sinu õhupall, mis ära lendas?” küsis väike pruunide silmadega tüdruk. “Jah, oli küll,” vastas Tim pisaraid pühkides. Ta vaatas üles ja tema ees seisis tüdruk, kelle käes oli suur sinine õhupall, mis lehvis sammuti tuules. “Kahju, see tundus väga ilus. Me oleksime koos saanud mängida.”
Mida ma öelda üritan on see, et ärge andke oma õhupalli esimesele inimesele, kes seda kiidab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar