Tont

Öö oli pime ja tuul vilises akna taga kurjakuulutavalt, kui ma oma kambris külge keerates und otsisin. Ma ei kannatanud selliseid öid ega pimedust viimasel ajal. Mulle tundus juba tükk aega, et keegi jälgib mu und. Et keegi vaatab pealt, kui mina olen kuskil mujal. See kriipiv tunne sõi mind seespoolt ja tegi unest põgenemispaiga asemel põrgu. Kuid siiski otsisin ma und igal öösel lootes, et seekord on teisiti. See on vist kõige õnnetum saatus, mille otsa sattuda- mitte saada magada. Karta und. Uni peaks olema päästja!

Nii ma lamasin ja mõtlesin  oma kurjast saatusest. Räägitakse, et uni tuleneb suuresti sellest, millele me viimasena enne und mõtleme. Seda saatuslikumad on õudusunenäod sest nemad tulevad tavaliselt just enne järgmist magamajäämist jälle meelde. Andku Une-Mati nüüd seda liiva. Ma lugesin lambaid ja numbreid ja tähti ja putukaid, kes toas ringi lendasid. Alguses ei aidanud miski, kuid lõpuks hakkas päeva rammestus tunda andma ja ma hakkasin unne suikuma, et olla äratatud kõue rängast mürinast akna taga. See lõi mu silmad jälle pärani. Mitu korda järjest. Lõpuks äike vaibus ja siis oli mul taas lootust ning hirmu uinuda. Ma sulgesin silmad.

Vaevalt olin ma tund või kaks maganud, kui ma ärkasin ja nägin oma voodi jalutsis tumedat kuju. Justkui inimene seisis seal ja vaatas mind. Koletu mees, kelle nägu oli võimatu varjudest eristada, kuid kelle kohalolu oli varjudest hoolimata karjuvalt märgatav. Ta ei liigutanud ega teinud häält. Ma olin shokiseisundis. Ma ei suutnud liigutada ega karjuda. Hetk hiljem ründasin ma teda oma meeltesegaduses padjaga. Ma vehkisin pimeduses kuni lõpuks see kuju kadus. Hirmust värisedes läksin ma vannituppa pesin näo ja vaatasin endale peeglist otsa.

“See oli lihtsalt uni. Su kujutlusvõime vili! Kõik saab korda. Mine lihtsalt magama tagasi. Sul on und vaja. Kõigil on und vaja. See läheb mööda! See oli lihtsalt halb uni.” Nii ma lohutasin ennast ja läksin lõpuks oma tuppa tagasi. Ma panin seinal teleka mängima, et mõtteid veidigi kõrvale viia, lootes nii paremini magama jääda. See õnnestus. Hommikul olin ma puhanud.

Kuid asi ei läinud paremaks. Juba järgmisel öösel seisis ta jälle seal. Tund või kaks peale uinumist ärkan ma ta kohalolu peale ja näen teda voodijalutsis. Ta kaob valguse ja aja peale. See hävitab mind. Neli ööd järjest juhtus see õudus minuga. Ma kartsin, et ma ei saa enam kunagi magada. Aga viiendal ööl teda ei olnud. “Imelik,” mõtlesin ma endamisi. Ta töötas nagu kellavärk ja nüüd oli ta kadunud. Kuuendal ööl ilmus ta jälle ja seitsmendal uinusin ma nii, et mind ei saanud enam kunagi äratada. Ma ei suutnud enam ärgata tema peale. Ainus asi, mis mu mõtteid läbis, kui ma lahtiste rohupurkide kõrval viimasesse unne suikusin oli see, et miks ta viiendal õhtul ei tulnud?

*

Madis ronis oma sakrofaagist vana kiriku elamus välja ja hakkas tööle hõljuma. Tüütu poltergeist kõrvalsakrofaagist, millel oli kolm korrust vaatas teda möödaminnes pilkavalt teades, et tema töö algab alles nädala aja pärast, kuna uus pere kolib tema objektile alles siis sisse. “Kuradi persevestid on need poltergeistid ikka küll!” Mõtles Madis endamisi. “Töötavad kuu aega ja siis jälle kolm kuud rahu majas ja elavad nagu rikkurid. Tahaks ka sellist tööd. Nii ära tapab see igapäevane hall graafik. Kui ma saaks kasvõi mõne vaba päeva oleks mul lootus pere luua. Ma tahan ka ju kunagi lapsi!”

Madis astus kirikust välja ja vilksatusega oli ta suures vanas ehitusshaftis, kus tuhanded näotud mustad kujud ringi siblisid. Kõik liikusid oma boksi suures kontorihoones. Temasugustel meestel polnud luksust lihtsalt inimesi hirmutada. Ta pidi ka täitma paberitööd, igal hommikul lööma sisse tunnikaardi ja tuhat muud kohustust. Kujutage seda ette, tööle asudes pidi ta kirjutama alla lepingu ja lugema läbi ohutusnõuded lihtsalt selleks, et teha seda, milleks ta loodud oli!

Ta jõudis oma karpi selles lohutus karpiderägastikus ja istus maha. Eileõhtune raport seisis tühjana ta ees. Mitte midagi polnud ette kanda. Madis hakkas juba minema endale määratud sihtmärgi juurde aga igasugune missioonitunne oli kadunud. Ta lihtsalt istus kogu õhtu baaris kolme unenäodeemoniga ja nad kurtsid enda hädasid. Siis kuulutas Madis veel rõõmsalt: “Mida see ülemus minuga ikka teha saab?” Nüüd siin lauataga istudes hakkas kahetsus võimust võtma.

Millistesse kastidesse ta pidi risti panema? Külm higi? Pisarad? Hullunud naer? Üheski neist polnud ta kindel. Kuidas ta pidi kirjeldama ohvri käitumist? Persse küll! Tund aega vaatas Madis seda paberit enda ees. Siis juhtus see, mis juhtuma pidi- ülemus kutsus ta üles oma kabineti. Silmapilk hiljem oli Madis seal.

“Kus sa eile öösel olid?”

“Tööl.”

“Miks sa mulle valetad, Madis?”

“Ma ei valeta.”

“Raport oleks pidanud tund aega tagasi mu laual olema, selleasemel aga oled sa selle kohal viimased pooldeist tundi higistanud ja mõtelnud, mis oleks parim viis valega minemapääsemiseks.”

“Aga..”

“EI OLE MINGIT AGA!” Nüüd lõi Madise musta südamesse hirm. Ta istus pruuni tammepuust lauataga ning vaatas oma ülemust. Suurt musta kogu kümnete kombitsatega, mis olid lauale ja mööda tuba laiali vedelema lastud. Madis ise – muidu hirmutav kogu – oli nüüd sunnitud oma kõhna keha toolil häbist ja hirmust kössi tõmbama. Ta istus nagu koolipoiss direktori kabinetis.

“Madis, seekord saad sa andeks. Aga ära lase sellel korduda. Ma lihtsalt loodan, et saa saad aru, miks sul preemiat see oktoober ei laeku.”

“Härra, ma luban, et see ei kordu.”

“Ma tean, et see ei kordu. Mine nüüd tööle tagasi. Ära vaevu eilsele raportile midagi kirjutama.”

Madis oli tagasi laua taga. Eneseuhkus oli löödud. Tuju oli nullis. Sellel öösel seisis ta eriti mornilt oma ohvri voodijalutsis. Mitte et keegi ta nägu oleks näinud aga ta oli väga kurb. Õhtu hiljem kohale ilmudes avastas Madis, et ohver oli alla andnud. Ta kirjutas kogu loost täispika protokolli ja talle määrati uus ohver. Ja nii järjest veel palju aastaid.