Punk

Kolmas õlu oli vere soontes kiiremini voolama pannud, kui me Mardi ja Sandriga pargimurult püsti tõusime. Suits andis enesekindlust kui me kolmekesi läbi kesklinna tänavate kõndisime. Mul polnud plaanis täna juua aga punk on mu üks paljudest nõrkustest ja kui Sander mind oma kõnega kell 14 üles ajas, pidin  oma pohmaka mõne tunniga maha raputama ja ennast linna saama. Siiski oli see seda väärt, sest seltskond oli seni hea olnud ning õlu ravis mu eilsest jäänud haavad ka kaunilt.

“Kes täna üldse mängivad?”

“See on punk Mart, keda kotib, kes mängivad?”

“Aga ikkagi oleks hea ju teada mida oodata!”

“Oodata võid sa kolme künnarnukki oma ribides kogu aja vältel, kehva muusikat hea rütmiga ja vokaale, mida kuulevad ainult need, kes sõnu teavad.”

Mart ei tundunud selle vastusega rahule jäävat aga siiski  vaikis ja mina vaatasin naerulsui pealt, kuidas Sander võidukalt õlut rüüpas. Inimeste pilgud tegid mulle nalja. Sandri kõrge hari murdis taevast ja paksu endassesüvenud õhkkonda, mis tavaliselt kehva ilmaga linnas kõndivaid inimesi saadab. Mina olin justkui ühendav lüli Sandri ja Mardi vahel. Sander oli tõeliselt punk, mina kandsin suuremas osas musta, kuid mu nahktagi all oli siiski valge triiksärk ja mu soeng oli loodud mu padja poolt. Mart riietus vastavalt oma iseloomule- üpris normaalselt. Aga talle meeldis meie seltskond ja ta pakkus meile tihti nalja, nii et me alguses ei keelanud tal  meiega kaasas käia ja nüüdseks oli ta enda kanna juba seltskonnas nii tugevasti kinnitanud, et me lausa kutsusime teda endaga kaasa.

Turistid tolknesid teepeal ees ja me jätsime neile otsakõndimisega suurepärase mulje oma riigist. Kuid hetkel polnud see tähtis. Mul oli vaja kusele minna ja muusika ootas. Lõpuks jõudsime me baari kus kontsert pidi aset leidma. Sander suundus esimese asjana leti äärde lubades ka mulle midagi võtta ning Mart kadus meile istkohta otsima kuniks esinejad lavale tulevad. Ma kergendasin ennast ning naastes leidsin peaagi Mardi ja Sandri ühest pimedast nurgast koos paari võõra näoga. Ilmselgelt oli tegu Sandri sõpradega ja Mart tundis ennast veidi ebamugavalt. Ma istusin Mardi kõrvale ja haarasin laual ilutseva õlleklaasi. Värskendavad sõõmud tegid olemise mõnusamaks ja ka Mart muutus sõbralikumaks, kui ma temaga lahkelt oma õlut jagasin.

Me läksime Mardiga suitsule ja jätsime Sandri ning teised punkarid endast maha.Istusime suitsuruumis maha ja rääkisime veidi raamatutest, mis meil käsil olid või mille me olime just lõpetanud. Ma kiitsin talle taevani Nabokovi ja tema kiitis Kafkat. Suitsetasime ja vaatasime ümber olevaid inimesi. Kõik tundusid meeldivad. Paar väga halvasti vananenud punkarit, palju noori punkareid ja mõned niisama lahedad sellid. Ma suitsetasin kaks marlborot ja jälgisin olukorda oma mustade päikeseprillide tagant. Järsku nägin ma midagi, mis mu pilku hetkeks tõmbas. Ühes seltskonnas seisis seljaga minu poole roheliste juustega lühike tüdruk. Kuna ta ümber ei vaevunud keerama, ei vaevunud mina tal kauemaks peatuma. Mart oli juba teise suitsu lõpetanud, nii et ka mina tegin omaga kiire lõpparve ja me läksime tagasi oma laua juurde.

Me jõudsime vaid paariks minutiks ennast toeatada,kui minigd inimesed lavale ilmusid. “Vahva!” hõikas Sander. Me jõime õlled lõpuni ja läksime lava ette. Esimene laul oli päris hea, ülejäänud suhteliselt saastad. Kahjuks polnud veel ka palju rahvast, mistõttu polnud ka palju tõuklemist. Nad ei mänginud palju laule aga meilt said nad siiski võimsa aplausi ja räuskamise.

Siis läksime me baari, et uus ring tellida ja baaridaam naeratas mulle väga meelalt. Ma vastasin samaga ja see muutus naeruks kohe kui ma talle selja keerasin sest Sander oli seda märganud ja vaatas mulle eriti nilbelt otsa. Me naersime kahekesi ennast suitsuruumi, kus Mart juba ootas. Taas oli ta valinud mingi eriti nurgas paikneva laua ja me ei hakanud protesteerima ning parkisime end tema kõrvale. Roheline helk oli kadunud kohast, kus ma teda enne nägin. Nüüd liitusid meiega ka Sandri sõbrad ja lasid ringi käima väikese kollase pudeli mille Sander soovitas mul nina juurde tõsta ja sealt sügavalt sisse hingata. See oli hea mõte. Kogu veri mu kehas jooksis järsku viis korda kiiremini. Viis minutit ümbritses mind täielik õndus millele järgnes peavalu. Aga need viis minutit olid maagilised. See pauk mille esimene sissehingamine mu kehale andis oli vapustav. Kõik muu oli hetkeks nii tilluke. Kõik mured, mis mind jooma olid pannud ununesid ära. Siis kuulsime me seest muusikat, see pani meid suitse kiiremini lõpetama ja me läksime lava ette. Bänd mängis oma loo esimesi akorde ja tundus järjekordne keskpärane elamus tulevat, ehhki nüüd oli juba rohkem rahvast, mis omakorda tähendas paremat elamust. Me seisime Sandriga kõrvuti ja ootasime kui lavale kõndis nende laulja.

Alguses ma ei saanud päris hästi aru, mis parajasti mu sees toimuma hakkas kui ma nägin seda rohelise peaga neiut baleriinikostüümis pikkade sammudega lavale kõndimas. Ta võttis mikrofoni kätte ja ma nägin ta uduseid silmi  roheliste päikeseprillide taga. Ta silmad olid kurjad. Mitte tahtlikult vaid looduse poolt. See oli loomulik üleolek, mis tekkib hullu silmis, kes hoiab relva vastu kellegi otsaesist. Too hetk hoidis ta vist poolel publikul relva otsaees. Keemia mis oli mõned minutid tagasi mu aju täiesti rööpast välja löönud, polnud isegi võrreldav sellega, mida see neiu nüüd mu mõistusega tegi. Mõni inimene on võimsam kui narkootikumid. See, kuidas ta liikus oli täiesti vapustav. Ta häält oli tänu pasale helitehnikale vaevu kuulda aga see ei lugenud mulle midagi. Ta päikeseprillid paistsid veidi läbi ning ma olin omad ära võtnud, et paremini näha. Sander lendas mulle küljepealt sisse ja ma oleksin peaaegu betooni maitsnud sest ma polnud valmis. Kuidagi suutsin ma siiski tasakaalu säilitada ning esimest löögist, mis see neiu andnud oli, vaikselt toibuda. Nende esinemine sai läbi liiga kiiresti. Ma oleksin võinud tunde vaadata seda tüdrukut liikumas. Ta tundus olevat uimas lavast ja mina olin uimas temast. Ta oleks võinud iga hetk märgata, et mu silmad on talle fikseeritud aga see polnud temajaoks oluline. Tal oli mujal.

Bänd pakkis kokku ja ma läksin baari äärde ning tellisin endale pitsi viina ja uue õlle. Viina jõin ma kohe ära ja õllega suundusin ma suitsuruumi Sandrit ja Marti otsima. Nad istusid seal kohusetundlikult mind oodates. Me ajasime juttu ja väikene kollane pudel saabus jälle mu kätte. Seekord ta nii hästi ei toiminud, sest kõiki mõtteid ta minema viia ei suutnud. Ma nägin seda rohelise peaga tüdrukut ruumi sisenemas ja hirm naelutas mu kohale ning pühkis mu naeratuse. Kiirelt lõin ma silmad temalt minema. Või vähemalt nii kiirelt kui ma suutsin. Oleks keegi seda näinud oleksin ma raskelt jälitajaliku mulje jätnud. Õlleklaas sai tühjaks ja ma kutsusin Sandri ja Mardi endaga baari uue järgi.

“Ma armastan selle eelmise bändi lauljat vist.”

“Ma ei üllatu.” muheles Sander.

Ta tundis mind küllalt hästi, et teada minu armumistest. Nende kiirusest ja kohati nende kohutavatest tagajärgedest. Mart naeris samuti mu üle. Baari ääres sorisin ma korra taskus ja leidsin sealt paberi ning pastaka. Ma kirjutasn tillukesele paberilehele paarirealise sõnumi juhuks, kui mul peaks olema julgust seda sellele tüdrukule üle anda kui ma teda üldse veel näen. Panin kirja taskusse ja me võtsime viimaseks bändiks endale lava ees kohad sisse,ootasime ja jõime õlut. Varsti tuli peaesineja lavale ja nüüd oli saal paksult rahvast täis. Paigal seismine ei olnud võimalik. Inimesed liikusid nagu meri. See kõik oli nii suurepäraselt loomulik. Inimesed, kelle ümbert ma tasakaalu hoidmiseks kinni hoidsin, vaheldusid pidevalt. Uued näod tegid mulle alati rõõmu. Tõeline vendlus! Järsku tundsin ma, nagu keegi oleks mulle just noa ribide vahele löönud. Terav valu. Ma vaatasin alla ja nägin tütarlapse kätt mustaks värvitud küüntega. Kui ma pead pöörasin jäin ma sekundiks kannad maas seisma ja täiesti pahviks löödud näoga vaatama, kuidas see sama roheliste juustega neiu nüüd käsi ümber minu muusikale kaasa elas. Ta vaatas korraks minu poole ja naeratas ning ma hukkusin. Ma naeratasin vastu  ja hoidsin temast kõvasti kinni. Ma hoidsin teda nagu armastajad hoiavad teineteist peale pikka lahus oldud aega. Nii kõvasti kui suutsin kuid siiski õrnalt. Ma pidin kindel olema, et ta kuhugi ei kaoks. Ma libistasin oma teise käe tagataskusse ja võtsin sealt kirja. Minu õnneks oli tal nüüd seljas tavalised riided nii et ma suutsin talle selle kirja rüseluses taskusse sokutada. Veidi aja pärast nägi ta tagareas oma tuttavaid ja kadus nende juurde. Ülejäänud kontserdi põlgasin ma kõiki, kes mu käe alla sattusid.

Ma astusin baari uksest välja ja ütlesin sõpradele head aega. Nad kõndisid vasakule minema naerdes ja muljetades. Ma panin päikeseprillid ette, sest ma ei tahtnud enam kedagi näha ja süütasin suitsu. Nii ma siis kõndisin mööda tänavat kuldne marlboro ees nagu õige noor mässaja kunagi, nahkjaki krae taevapoole püsti. Ma kõndisin veel pikalt mööda vanalinna tänavaid aga tema oli lootusetult kadunud ja nii olin ka mina. Vähemalt mõneks ajaks.