Väikene surm

Rong neelas kilomeetreid peatamatu näljaga. Ma vaatasin aknast välja ja nautisin mööduvat loodust sama moodi: näljaga. Ma üritasin endasse talletada kõik selle, millest ma nii kiiresti mööda lendasin. Lõpuks aga mu pilt rööviti, kui Siim tegi mulle pakkumise liituda uude kaardimänguringi. Hüvastijätvalt saatsin ma veel ühe pilgu metsadele. Siis aga hakkasin ma mängima. Mina, Siim ja veel kaks mu sõpra, kelle nimi pole hetkel oluline, hakkasime turakat mängima. Ma olin üsna hea, nii et kaks kätt järjest ma võitsin. Siis saime aga oma õpetajalt märguande, et peatselt saabume me Strasbourgi.

Ma olin küllalt kaua juba tundnud puudust Prantsusmaast, hoolimata sellest, et ma polnud seal kunagi käinud. Romantilise nooruki saatus on januneda Prantsusmaa järgi, nagu vanal mehel on janu kodu järgi. Võite vaid ettekujutada, milline erutus mind valdas, kui ma kuulsin, et klassireisil Otzenhausenisse teeme me ka päevase väljasõidu Strasbourgi.

Siim näris küüsi, nagu tal see kombeks oli, kui vestlus vaibus. Mind häiris see kohutavalt. Mapean seda lapsikuks ja ühtlasi ka nõrga iseloomu näitajaks. Ravimaks rahutust, mida Siimu tegevus minus põhjustas pöörasin ma pead, et aknast väljas oleva kadumist nautida. Mind läbis võppatus, sest rong oli silmnähtavalt oma kiirust vähendanud ja me saabusime sekund-sekundi järel järjest lähemale raudteejaamale. Järjest lähemale mu esimesele sammule Prantsusmaa pinnal.

Me astusime rongist välja ja mind haaras selle linna ajalooline hõng. Ma ei hakka seda kirjeldama, sest sellest on juba liiga kaua aega möödas ja ma teeksin talle kindlasti ülekohut. Mu käed pole piisavalt õrnad, et seda linna õiglaselt kirjeldada. See oli ilus.

Õpetaja kogus meid kokku ning andis juhendused päevaks. Me pidime olema tagasi raudteejaamas 5 tunni pärast. Ükskõik, mis aja ta oleks öelnud, oleks ma nördimust tundnud. Ka aastast poleks mulle piisanud.

Mina, Siim ja kaks sõpra, kes meiega sama laua taga istusid rongis, asusime teele. See oli pigem retk, kui tee. Me olime nagu maadeavastajad, kuigi koht oli juba ennem tsiviliseeritud, tundime me ennast siiski nagu me oleksime olnud esimesed inimesed seal. Me pidime viie tunniga kaardistama enda jaoks igaveseks selle uue mandri. Ma tundsin, et kui ma ei suuda viie tunniga omandada elamusi, mis Prantsusmaa mulle unustamatuks muudaks, oleksin ma läbikukkunud milleski tähtsas. Meie seltskond rühkis aina edasi, tekitades mentaalset kaarti. Ma oleksin tahtnud mõnes kohvikus peatuda, kuid otsustasin siiski mitte meie retke katkestada. Ma jälgisin kõiki, kes meile vastu tulid. Nii paljudest neist õhkas midagi ainulaadset. Just kui lõhnatu parfüüm oleks neid katnud. See vallutas mu meele jättes nina puutumata.

Ma jäin ühe antiigipoe aknast sisse vaatama, kus ma nägin kauneid portselanist nukke. Mu sõbrad kõndisid edasi, märkamata, et ma olin peatunud. Nad olid jutuhoos. Pool minutit või veidi hiljem, märkasin ma, et olen üksi jäetud. Kiire liigutusega keerasin ma ennast tagasi näoga voolu suunda, täpselt õigel hetkel, et näha neiu nägu, kes mulle otsa kõndis, sest ta silmad olid kinni tänava teisel poolel oleval vaateaknal. Ta vabandas kohe tagasihoidlikult naeratades prantsuse keeles. See hetk jäi minu jaoks aeg seisma, lihtsalt, et ma saaksin kauem nautida seda kohtumist. Aeg oli mulle armuline. Neiu, kes nii ootamatult oli mulle otsa kõndinud, oli nüüd ka planeerimata saanud osaks mu elust. Tema osaks oli juba too hetk muuta Prantsusmaa minu jaoks unustamatuks. Ma vaatasin teda totaka ilmega. Tal olid sinised silmad. Ta silmad olid paljutõotavad. Nagu teaks ta kõike, mida mina ei tea. Ta juuksed olid blondid ja lendlesid vabalt tuules. Päike oli just pilve tagant välja tulnud ja peegeldus ta juustelt. Pikkust oli tal vähem kui minul ja pidi seega mulle alt üles vaatama. Oo, kuidas oleksin mina tahtnud talle alt üles vaadata!

Tema häbelik naeratus lõi mind täiesti rööpast välja. See peegeldas mu enda häbi. Maailm seisis meie ümber ja vaatas hine kinni hoides pealt neid silmapilke, mille nimel universum oli tööd teinud. Hetke, kui meie häbid kohtusid ja tutvusid. “Pole midag.” Kohmetult sain ma need sõnad endast välja pursatud inglise keeles. Saatsin neid naeratusega, et talle julgust anda. “Sa pole vist siit, eksole?” Ta rääkis inglise keelt kauni aktsendiga. Ma olin unustanud oma sõbrad. Ma olin unustanud, kes nad on, ja selle, et nad üldse olemas on. Ma olin unustanud, kes mina olen.

“Jah. See on hea, sest kui ma oleksin siit, siis poleks minus ilmselt kunagi olnud nii suurt tungi Prantsusmaad näha. Tal on tänu sellele minu jaoks maagiline kõla. Mul on alati tunne olnud, et elul on mulle siin midagi varuks. Aga üks häda mind siiski on tabanud, mul pole aimugi, mida siin linnas kõige tähtsam näha oleks.”’

Ta kuulas mind. Ta kuulas päriselt ja see üllatas mind, sest ma polnud seda omadust ammu kohanud. Sellepärast rääkisingi ma nii.

“Ma võin sind sellega aidata.”

“Mulle tundus, et sul oli kiire. Sellepärast tegingi ma vihje vaid ümbernurga, ega küsinud otse.”

“Polnud mul kiiret kuhugi. Ma lihtsalt vaatasin neid torte, mis seal akna peal ilutsevad.”

Ta hakkas mind nüüd mööda oma maad ringi juhatama. Me rääkisime ja mina kaardistasin peas seda linna. Me kõndisime nii tunnikese, tutvudes rohkem vist üksteise kui linnaga. Kui aga üks hetk piisad meid üllatasid, avastasime me, et taevas oli halliks tõmbunud ja lubas kohe raskelt sadama hakata. See katkestas ühe loo ta lapsepõlvest. Lõpp loole jäi mul kuulmata, sest ta katkests selle sõnadega

“Me peame varju leidma.”

“On sul kuhugi minna?”

“Jah, kuid ainult siis, kui sa ilusti palud.”

Ma jäin teda segaduses ilmega vaatama. Ma ei osanud kuidagi reageerida. Ta hakkas naerma ja võttis mul käest. “Tule nüüd!”

Ta juhtis mind kergelt joostes kohta, kus ma ei oleks kunagi osanud arvata, et võiks olla elukohad. Me läksime sisse uksest, mis oli kahe väikese kohviku vahel. See viis meid kitsasse trepikotta, mille tegi veel ebamugavamaks seina äärde pargitud punane jalgratas. Ta viis mind trepist üles. Ma ei jõudnud tähelepanu pöörata sellele, mitmendale korrusele me läksime, sest me ikkaveel oleksime nagu põgenenud tagaajajate eest, hoolimata sellest, et nad treppikotta ei pääsenud. Siis avas ta ukse ja me astusime tema kindlusesse. Sealt õhkus soojust, mis oli uskumatult mõnus mu vihmast jahedale kehale.  

See oli suurte akendega väike elamine. Ainult üks tuba. Akna all oli voodi ja igal pool olid lilled- aknalaual, klavesiini peal, mis seina ääres seisis, kööginurgas ja kapi peal, mis oli klavesiini kõrval. Seintel olid tal fotod inimestest ja kohtadest, mis minu jaoks olid võõrad. Aga nende nägemine, tegi mind temaga lähedasemaks. Kööginurgas oli laud kahe taburetiga. See kõik oli nii intiimne nagu seda ühetoalised korterid kipuvad olema. Kui ta kutsus mind küll, näitas ta ühtlasi mulle kogu oma maailma. Ta avas köögikapi ning võttis välja ühe paljudest värvilistest plekktopsidest. Ta pani vee keema ning küsis, kas ma soovin ka. Kui ma jah ütlesin, pani ta lauale kaks tassi. Ma viskasin oma jaki ta voodijalutsisse ning tema tegi omaga sama. See kõik oli nii hubane. Ma istusin voodile kuni ta teed tegi. Siis istus ta minu kõrvale ja me jätkasime oma lugudega. Oma lihtsa sundimatu jutuga. Siis aga tekkis veidikeseks ajaks vaikus.

“Kas sa oskad mängida?” küsisin ma osutades klavesiinile

“Muidugi.”

“Tõesta siis, kallis,” ütlesin ma naerdes, sest tema “Muidugi” oli ta reetnud. Ma teadsin juba, et ta  valetas.

“Tegelikult oli see siin juba siis, kui ma sisse kolisin. Aga mul pole olnud südant ega pealehakkamist sellest lahti saada. Sammuti pole mul olnud ka püsivust, et mängima õppida.”

Ma tõusin püsti ja läksin klavesiini juurde, ma tõstsin ta ees olevalt toolilt raamatud maha ja istusin. Ma hakkasin mängima. Väga palju ma ei osanud, aga noorena olin muusikakoolis siiski midagi omandanud. Pill oli veidi häälest ära, aga see kuidagi sobis sinna. Ta istus mu kõrvale sellel väiksel pingil ja ta ilusad silmad vaatasid mu tähtsusetuid näppe. Ma vaatasin talle teda ja ta pööras pilgu üles. Muusika lakkas ja me vaatasime üksteisele silma. Mul ei olnud enam häbi ja temal ka mitte. Ma suudlesin teda. Räägitakse, et inimene ei mõtle mitte millelegi ainult surnuna. Siis julgen väita, et too hetk leidis aset väikene mõrv. Viivuks olin ma surnud. Mitte midagi ei toimunud mu tavaliselt nii mõtteid täis peas. See oli vaikuse hetk. Vaikus enne järgnevat tormi. Telefon helisesja kogu mu maailm tuli mulle jälle meelde. Mulle helistati raudteejaamast. Kõik ideaalne oli rikutud kaose tumeda noodiga. Ma teadsin, et pean minema. Nii võibolla oligi parem.

Ma heidsin oma jakki võttes tema oma kogemata põrandal. Seda tehes tundsin ma end, kui suurimat patustajat maailmas. Ma tundsin, et mina olengi Saatan. Ta ütles mulle, kuhu suunda ma jääb raudteejaam. Ma jätsin kiirelt temaga hüvasti ja hakkasin jooksma. Ma jõudsin napilt ning astusin rongi, mis viis mind mu kaunist paradiisist tagasi maapeale. Ma sain õpetajatelt korraliku peapesu ja sõpradelt teravaid etteheiteid. Need aga ei muutnud midagi mu olekus. Kõik oli niikuinii rikutud.

Küllap oled sa juba praeguseks aru saanud, et jutt oli sinust.Siiski tundsin ma vajadust järelsõna kirjutada. Viisteist aastat on möödas ja nüüd oli mul alles julgust see kiri ära saata, kuigi ta mul kaua laual valmis on olnud. Aeg on söönud mu mälestused linnast, kuid sina oled mu mälusse sööbinud. Seepärast oled sa igavesti minu oma, ja ma luban, et ka mina olen sinu. Ära vasta sellele kirjale midagi, see rikuks ilu. Enam Prantsusmaale naasta ma ei saaks, sest see poleks kunagi sama.

Hüvasti, Prantsusmaa