Maskeraad

Maskeraad

Suurejooneline ballisaal. Kümned inimesed liuglesid läikimalihvitud marmorpõrandal. Nad kandsid uhkemaid kostüüme, kui mina kirjeldada ja teie kujutada oskaks. See oleks mõne nõrgmea närviga inimese pea pannud valutama. Kleidid, mis olid lõpmatuseni täis tikitud kulda ja kalliskive. Mitte lihtsalt teemante, vaid ka kalliskive, mis peegeldasid värve vikerkaarest. Vikerkaar, nagu mõni haritum lugeja teab, on väga ilus ja värviline. Need kalliskivid oled kleitidele tikitud sobivalt värviga. Rohelistel kleitidel ilutsesid smaragdid, punastel rubiinid ja neil, kes olid hirmust julguse ees pannud selga valge kleidi, tantsisklesid kleitidel teemantid. Teemantid, mis võiks paljudki poissmehed põlvili ajada, võlgadesse ajada, surmasuhu ajada, sest sellised teemantid võiksid võita pea iga naise südame. Nad tantsid nii kaunilt, see oli nagu aastaid viimistletud näidend. Naiste kleidid voogasid keerlemise hoos ja mehed keerutasid neid nii nõtkelt, nii elegantselt, nii võimatult korrektselt. Ühtki viga ei tohtinud tantsupõrandal aset leida, see oleks olnud pühaduseteotus. Vastuhakk ainsale religioonile, mis too hetk luges. Religioonile, mis oli rahvalt rahvale. Rumalus, nagu ka kõik muu, mis oli rahvalt rahvale. Kuid tantsijad, seda ei näinud, või ei tahtnud nad seda endale tunnistada.

Seda märkas aga kelneritekogu. Noored mehed, naised, kes oma äraelamiseks teenima olid nõus tulema. Kandsid nad kõik etteantud vormiriietust. See polnud küll sama jabur, kui tantsijate lõdva etikett, aga võrdsem üksteisevastu sellegipoolest. Nad kandsid neid vormiriideid uhkusega, sest vaevalt keegi teine neid kandma oleks nõus. Tantsijad olid ju ammu möödas neist aegades, kui pidid kandma kindlat vormi. Ehk juba mitu põlvkonda sellest möödas. Neil olid nüüd uued vormid.  Kuid vormimehed, vorminaised olid rahul. Nad said ju kenakese raha selle edevuselaada teenindamise eest. Lisaks leidsid nad oma vormis mingit suurema tähenduse. Nad kandsid ringi suupisteid lopsakaid ja väikseid ühtelugu, et rahuldada tantsijate rahutuid ja pirtsakaid meeli. “Mis oleks õilsam, kui oma rahvast teenida?” hõikasid nad salamahti endile, kui keegi ei kuulnud. Nad hõikasid ja olid rahul, sest nad nägid läbi ega pahandand.

Nurgas mängis väike kammerbänd. Nad olid küll šikilt riides, kuid mitte midagi liialt silmatorkavat. Solist, kaunis neiu, kandis punast kleiti, mille pits oli küll ilus kuid uskumatult lihtne. Ta ei laulnud endale, vaid rahvale, sest see oli nõutud sellisel üritusel mängimiseks. Ta oli müünud oma vooruse.. Nii läbi voolava laulutuule otsis ta endale õigustust, vabandust, või lohutust, et murdis iseendale aastaid tagasi tehtud lubaduse. Lubaduse, mis kõlas: “Ma laulan ainult endale ja nendele, kes mind armastavad!” Keegi aga sellel peol teda ei armastanud. Teda imetleti küll, kui väljapaistvat lauluhäält. Aga hommikuks unustati ta taas. Nii mööduvaks sai tema tähesära, sel teenistuste eest peetud kontserdil. Keegi ei armastanud teda. Miks siis oli ta olemas?

Köögis oli usinalt tööl kaks tosinat parimat kokka ja noorukit üle maa. Nad orjasid, aga neil polnud vahet, kelle jaoks nad orjavad. Üks kokk oli korraks maha istunud, et hetkeks jalga puhata ja pühkida oma higi. Aga see ei olnud kaval. Ta otsekohe ülema käest sai pragada. Aga keegi seal köögis ei küsinud: “Miks?”, see ei huvitanud neid. Neil kõigil oli oma töö teha ja oma koorem kanda. See rada oli nende endi valitud. Nüüd, kus kätte võetud oli selline töö, polnud enam mõttet küsida, et miks, kuidas, kelle jaoks? Küsida tohtis vaid “kuna?”. See oli köögipoiste õnnelik saatus. Teadmatus neid päästis piinast, mis oleks võinud nende mõistust piitustada, kui nad oleksid teadnud täpselt iga tantsija nägu, kelle naudingu nimel nad higi valasid, kui haiges seksuaalfantaasias. Ma ei mõista neid hukka ja teie ei peaks ka. Pigem kadestan ma neid teadmatuse õnduses.

Kolm meest vaatasid seda kõike laua tagant karmilt pealt. Vaid väike naeratus oli nende suudel, sest nad olid ju võitnud. Kõik oli läinud plaanipäraselt ja nii, nagu kutsetel kirjas. Pingviinid keerutasid keset põrandat. Ettekandjad tassisid köögist üha uusi roogasi, mida maitstes tantsijad armastusse langesid vaid hetkeks kokkade vastu. Aga hetkeks vaid, sest kokk ju mööduv nähtus ja tuleb temasarnaseid tuhandeidki veel.Need kolm meest seal istusid ja naersid, kõik nende plaani mööda läks.

Külarahvas akna poole vaatas, kust kiirgas ere valgus ja elav muusika. Nad olid nii raskelt tööd rüganud ja nüüd nende viljad toitsid seal laudadel neid sigu. Kannibalism oli kõrgetes seltskondades paljulevinud sellel ajal vist. Nad vaatasid ja nutsid oma kadunud poegi-tütreid, kes laudu katsid ja köögis orjasid, kuid samas mõistsid, et neile miski lihtsam elus osaks saanud on. Et kuigi nad ei mõistnud oma olukorra lohutust, suutsid nad sellest mõnu tunda. See tunne oli külarahva ammu minetand. Nad tundsid ennast tähtsusetult, sest kogu elu tundus lossis toimuvat, unustades pahatihti, et nendeta seal pidu poleks.

Vaid mina üksik narr, kõrgelt lae alt seda vaatasin pealt. Ja nõnda istudes ja mõeldes ühe pisaragi poetasin, mu all seisva hertsoginna klaasi. Ega tema maitsel vahet teind, vaid noogutas ja ütles “VEEL!” sest aastaid veinil rohkem oli, kui mul. Ah, see kõik oli nii mõttetu. Kõige kurvem aga see, et igaüks neist arvas end olevat eriline. “C’est la vie!” hõikasin ma sealt.