Aknad

Ma kuulan, aga mida see muudab? Ma ei saa ju aru ega tahagi saada. Teid austades ja inimesena tajudes tean ma, miks te proovite. Kuid kas te ei leia, et minu liigne karistamine nende pilkudega, mida te nii tihti mulle suunate rääkimise kõrval, ei vii mitte kuhugi? Küllap on see aus teiste vastu, kes proovivad. Nende vastu kellele see päriselt korda läheb. Hoolimata kõigist nendest küsimustest istun ma siiski siin. Siin toolis, mis on ebamugav, siin ruumis, kus on umbne, selles nahas, mis on kitsas.

Paljud kirjeldavad neid momente, milles ma hetkel viibin külma higi ja südamelöökide kiirenemisega. Mina ei tunne aga midagi. Mitte midagi. Ma ei ütle, et ma ei hooli mingil tasandil tulemuses, aga erilisi emotsioone see minus ei  käivita, kuidas meid tulemusteks ette valmistatakse. Ja ma tahan nii väga midagi endas esile suruda, hirmu või närvilisust aga ma ei suuda.

Laud millele ma toetun on jahe ja kutsuv. Ma lükkan asjad kõrvale, et oma raske pea lauale toetada. Niipea kui mu otsaesine aga lauda puutub meenub mulle, et see ärritab autoriteete, veel enam, nad võtavad seda just kui isikliku solvanguna, et minu pea on mõtteid liialt täis ning mu kael ei kannata selle raskust enam mitte sekunditki kauem. Ma tõstan siiski pea kohe uuesti üles näidates endameelest sellega austust reeglite pühaduse ja nende järgimise kohustuse vastu.

Ennem aga kui jõuan taas keskenduda suundub mu pilk aknast välja. siin on nii suured aknad ja mul on tunne, et need on sellised vaid meie mõnitamiseks. Muidugi ei saa ma rääkida kõigi eest, kuidnäha loomuliku valguse sissetungi muidu pimedasse klassituppa, näha päikest, mis kogu maailmas elu äratab, kuid nende akende taha pidama jääb, näha puid, mis kohisevad tuules, mille puudutust ma justkui tunda suudaksin, läbi seinasuuruste akende on julm. See on kui suurelt seinasuuruselt ekraanilt näidata vanglas vangile tema elu kõige kaugemaid aspekte, tema mälestusi ja lootuseid. See on minu jaoks lihtsalt alatu. Aga küllap olen ma liialt kriitiline.

Ma unustasin oma mõttelennul, mis viis mind aknast välja, kuulata ruumii ees halba võõrkeelset laulu laulva grammofoni. Või nii see vähemalt mulle näis, sest ma endiselt ei mõistnud millest jutt on. Minujaoks oli see just kui taustamüra mu oma mõtetele. Kuid selle eest ootas karistus. Prillide taga muidu siblivad silmad olid nüüd mulle fikseeritud. Mu pattu oli märgatud. Ta vaatas mind nõnda kurjalt, et ma tundsin ennast mõrvarina. Ma tapsin tema autoriteedi oma psühholoogias ja see ei olnud aksepteeritav. Kuid ma maalisin oma näole väga vabandava näo, selline, mida tavaliselt kasutavad kutsikad. Ta pilk liikus edasi, ta oli andestanud aga mitte unustanud, lahing oli peetud aga sõda läks edasi.

Mul on janu ja mul on hall. Hoolimata näilisest vabadusest ei saa ma kumbagi muret lahendada. Kaua pole enam jäänud, et väikest pausi saada. Kuidas on elu muutunud pidevaks  pauside ootamiseks? Kas ta ei peaks pigem olema pauside kartmine? Kartmine, et mingi sund lükkab su tegevusest välja, sunnib sind peatuma? Kuid küllap on asi minus. Ma tahan lihtsalt aknast välja vaadata. Mu mõtted ei tohiks olla kammitsetud sellese ruumi. See ruum on just kui halb sisedisainer lasnamäe elamurajoonis, kes kõik boksid samasugusteks peldikuteks ehib. Aga kurat mina ei kannata sitta sisedisaini. Mu mõtted ei tohiks olla hinnatud sama mõõdupuu järgi, mis teistel. Kõigil peaks olema oma mõõdupuu, või vähemalt samalaadsetel inimestel.

Kell tiksub praegust aeglasemalt, kui ta on kunagi tiksunud. Oleviku lõpmatu luupainaja. Alati tundub läbitud aeg pikem. Oma järjekordsest mõttelennust välja tulles avastan ma enda eest paberi, mis tekitab minus hetkeks emotsiooni. Tülgastust selle punase tindi raiskamise suhtes, mis on selle paberi sodimiseks korda saadetud. Kuid ka tiba kibedat pettumust vilgatab mu peast läbi. Mind on mõõdetud ja ma olen alla jäänud.  Kas see tähendabki, et ma olen halb ning rumal inimene? Küllap vist.